ARHIIV

05/10/2017

Perega Türgis... ja nädal pärast seda

Meie septembrikuu viimane nädal möödus Alanyas, kus päike paistis ja vesi oli mõnusalt soe! Seda reisi planeerisime ette umbes neli päeva. Mahutasime oma asjad ühte kohvrisse ja läksime. Kui suvi meie juurde ei tule, siis lähme ise suve juurde! Lennukist väljudes oli õhk 38 kraadi.

Õnneks saime ka Eleanora kooli direktorilt loa puhkusele sõita ja minu töö pole õnneks enam nii siduv, seega reisile mitte minemise põhjuseid justkui polnudki. Ja mina olen alati imestanud endamisi, et missugused vanemad need reisivad koolinädalal lastega soojale maale... Nüüd naeran selle peale ja tunnistan, et olen ise samasugune. No seekord läks nii. Õnneks teise klassi lapsele ei anta nii palju õppida, et teistest hirmsalt maha jääks.

Reisile me läksime tegelikult koos mehe venna perega ja üldiselt läks reis hästi. Paar viperdust tuli ikka sisse, aga ega ilma nendeta poleks ju seiklusi, mida hiljem meenutada. Pean silmas näiteks seda, kuidas Tambetit ei lastud lennuki peale meiega, sest ta pass pidi kehtima täpselt 150 päeva, mitte umbes viis kuud. No ta pass kehtis küll 143 päeva, aga sellest ei olnud kasu. Mina lastega (ja mehe venna pere) läksime Türki õige lennuga ja Tambet tuli siis ööpäev hiljem Istanbuli kaudu järgi... Ta sai passi kahe tunniga Tallinnas kätte ja veel reedesel päeval! Vedas.

Me oleme varem ühe korra kahekesi Türgis käinud (päris mitu aastat tagasi), aga kogu perega reisisime viimati Kreetale, siis kui Lennart oli alles mu kõhus. Nelja tärni hotell oli täitsa sobiv, sai seal samas ära proovitud ka Türgi saun massaažiga. Hamam. Esimene ja ilmselt viimane kord.
Kahel päeval olid meil kasutusel rendiautod, millega sõitsime ka mägedes ringi. Vaade võttis lastel ikka jalad värisema (eks muidugi minul ka, kartsin reaalselt, et lapsed kukuvad üle ääre kui kuskil kõrgustes söömas käisime), auto seisma jätmise peale ütles Lennart: "Oh, mulle meeldib parkida. Parkimine on hea!"
Merevesi oli ikka supp, aga lainete tõttu oli punane lipp üleval. Liival istuda ja oodata lained... Mõnus. Pärast seda kui üks suurem laine meie õhkmadratsi (ja muud mänguasjad) endaga kaasa viis, sisaldas meie tavaline päevagraafik paar tundi päevas hotelli basseinide ääres istumist, seal said lapsed rahus ujuda.
Viimasel päeval käisime me vaatamas Delfiinide showd. Seal esinesid ka hülged, kes olid igati toredad. Mina ja Eleanora käisime pärast showd ujumas 13-aastase delfiiniga nimega Star. See oli kihvt kogemus. Väga palju pilte mul sellest pole, sest iga foto maksis 15€ - 20€. Eleanora sai delfiini kallistada (nagu alumisel pildil on näha), delfiiniga tantsida, ujuda ja kõige tipuks tegi delfiinipoiss talle ka põsemusi!
Kojusõit oli muidugi väsitavam, aga see on alati nii. Vähemalt ei valutanud kellelgi kõrvad lennukis.

Oleksin ilmselt tulnud varem blogisse muljetama, aga saime kahjuks mingit suuremat sorti toidumürgituse endaga kaasa ja koju jõudes (reede õhtul) hakkas okseralli pihta.

Lennart muidugi kõige väiksemana sai kõige hullema kõhuviiruse, mida olen eales näinud. Asi oli ikka nii tõsine, et helistasin suht kohe ka kiirabisse ja järgmisel õhtul kutsusin kiirabi koju (sest tekkis palavik 38.55), kes soomlaste moodi ikka soovitasid olukorda jälgida, sest kõik olevat kontrolli all, kuigi Lennart oli 30 korda oksendanud...

Ilma pikema jututa - esmaspäeva hommikul läksin arstile ikkagi mõlema lapsega (kuna Eleanora hakkas ka oksendama) ja sealt viidi meid edasi kiirabiautoga haiglasse lasteosakonda ja vaene Lennart oli juba täiesti loid ning ta pandi tilgutite alla. Ta oli nii kokku kuivanud, et lausa eluohtlik. Kaotas umbes 20% enda kaalust. Homme arst pidi helistama meile ja loodetavasti ütleb ka uudiseid, mis bakter tal (ja ilmselt meil kõigi) kõhus möllas.

Nüüd taastume ja oleme Lennartiga nädala lõpuni kodused. Reisinädal möödus muidu kenasti, aga see, mis toimus pärast reisi, kaotas hetkeks mu mälust need ilusamad reisihetked.

Teinekord olen targem ja nõuan kiiremat arstiabi, isegi kui kiirabitöötajad ütlevad, et asi pole nii hull.

Nüüd oleks aeg reisikohver lõpuni lahti pakkida!

No comments:

Post a Comment