ARHIIV

04/04/2017

Vetsujutud ehk anatoomianädal lasteaias

Ma mäletan, et mul oli lapsena üks selline pisike raamat nagu "Mikk ja Mari". Need peategelased olid osadel piltidel paljalt ja see oli nii huvitav, et vaatasin seda raamatut uuesti ja uuesti. Panin Googlesse otsingu ja leidsin selle! Kas on tuttav raamat?
https://www.google.fi/search?q=mikk+ja+mari+raamat&client=ms-android-samsung&prmd=ivmn&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ved=0ahUKEwiXsrzxtIvTAhUhIJoKHWQQDyoQ_AUIBygB&biw=360&bih=560#imgrc=nKpIyHAItX8QFM:
Allikas: Google
On loomulik, et lastele teeb nalja igasuguste vetsusõnade kasutamine. Nagu osad teavad, siis töötan Soomes lasteaias ja see teema on seal pidevalt aktuaalne. Mõtlesin sel teemal korraks peatuda.

Aga mis on üleüldse vetsujutt?
Vetsusõnade hulka kuuluvad muidugi näiteks pissi-kakajutud ja me lisame sinna ka need muud alakehaosi sisaldavad sõnad. Normaalne uudishimu ja huvi on täiesti tavapärane nähtus ja mina olen üritanudki teha lastele selgeks, et nendest asjadest tohib rääkida, aga mitte igal pool, vaid selleks on oma aeg ja koht. On normaalne rääkida sel teemal, isegi siis kui lapsevanemal on ebamugav... Parem rääkida ja seletada juba kodus kõike, siis ehk ei pea nii tihti poe järjekorras end piinlikust olukorrast tabama...

Millal asi läheb üle käte?
Kui laps kordab (ja tihti ka kiljub) üht ja sama ning ootab ainult teiste reageeringut, kuigi arvab, et need sõnad on justkui keelatud. Ma arvan, see viitab osaliselt ka tähelepanuvajadusele (eriti kui üks ja sama laps teeb seda).

Eks mu enda lapsed on samuti selliste juttudega mu tähelepanu köitnud. Mäletan, kuidas näiteks Eleanoral oli umbes 3-4-aastasena paar kuud, mil tema lasteaias kasvatajad ütlesid, et jälle lapsed rääkisid päevast päeva seda ja teist ja kolmandat, vetsujutud olid nii populaarsed ja naljakad. Nagu nakkushaigus. Kuid siis ühtäkki see lõppes. Vahel aitab ka mitte reageerimine. Praegu ta vahel ütleb midagi ja siis omaette veel kinnitab, et "Ma olen vetsus ja siin tohib seda öelda." Ning õpetab seda ka vennale ja hea ongi.

Kõikidel lastel on tavaliselt eelkoolieas mingi periood, mil need teemad kohe eriti palju nalja teevad ja pole ka ime, sest kui lasteaias keegi pidevalt sellest suure numbri teeb, siis hakkavad just taolised asjad hästi külge. Mitte reageerida on ka valikuvariant, aga see ei toiminud meie rühmalaste peal soovitud moel. Pigem pöörata asi nõnda, et nõustuda ja öelda: "Jah, me kõik teeme nii ja osadel on see ja nii edasi..."

Vetsujutte räägitakse vetsus ja kui öeldakse näiteks söögilauas neid sõnu, siis tähendab see seda, et minnakse näiteks koheselt ka vetsu hädale. Nii ma olengi teinud, olen viinud lapse vetsu. Just seepärast, et laps saaks aru, et igal pool nendest asjadest kõva häälega ei räägita ja teiseks, mitte last keelamast rääkida. Lapsel on valik ja võimalus öelda neid asju siis vetsus, olgugi, et lollitades või mitte, aga tegelikult see kuulub arengu juurde ja nõme oleks öelda, et sellistel teemadel ei tohi kuskil ega kunagi iitsatadagi.

Mulle tuleb meelde kohe ühe töökaaslase 5-aastane laps, kelle lasteaias ei tohtinud vetsujutte kunagi rääkida. Lõpuks juhtus nii, et päevaune ajal laps pissis püksi, sest ta ei julgenud öelda kasvatajale, et tal on pissihäda, sest see olevat vetsusõna.

Meie rühmas on viimastel nädalatel eriti aktiivselt hakatud rääkima kõigest sellisest, et paneb lausa mõtlema, mida oleks vajalik piirata ja mida mitte. Otsustasime, et rühmas on (lisaks WC-le) üks tuba (selline mängutuba), kus saab vetsusõnu kasutada rahus, aga mujal lasteaias mitte. See tähendab, et need lapsed, kes ei taha kuulata nn. "rumalaid" sõnu, need mängivad siis teistes ruumides. Me saame jagada oma lapsed kolme ruumi kui kasutada ka koridori. Hämmastav, aga need, kes varasemalt muidku kordasid pissi-kakajutte, neid ei huvitanud sinna minnagi, kus oli lubatud vabalt öelda neid sõnu kasvõi tuhat korda. Sinna läksid hoopis nn. sel teemal tagasihoidlikumad lapsed, kes lausa jooksid naeratus näol mängima ruumi, kus sai end vabalt tunda. Alguses ütlesid nad kõik, mis veel vähegi võimalik ja seejärel hakkasid lapsed mängima nagu tavaliselt. Täpselt selline tunne, et hea, lastel on kordki võimalus ja luba selleks ning nad saavad piisavalt end välja eladabja ei pea kogu aeg kontrollima oma suud (eriti kui kõrval mõni pidevalt üht ja sama kordab...).

Niisiis otsustasime oma tiimis, et terve see nädal käsitleme inimese anatoomiat ja kogu keha ning räägime täpselt, miks ja kuidas. Täna lapsed mõtisklesid selle üle, et miks me käime vetsus, kuidas tekib piss jne.

Seksuaalkasvatus eelkoolieas

Suur mõju on meil kui täiskasvanutel laste ümber, kas lubame rääkida ka näiteks suguelunditest või vaikime selle teema maha. Ja halvimal juhul imestame, miks küll lapsed enda keha hiljem häbenevad. Ei, ma ei taha võrdusmärki tõmmata nende teemade vahel, aga usun, et kindlasti on need omavahel kuidagi seotud.

Kuidas käiakse saunas, mis vanuses on okei näha isa ja tütart pesuruumis paljalt ja muud küsimused, millele pole üht ainuõiget vastust.

Umbes neljal lapsel meie lasteaiarühmas on huvitav lähenemine ja arusaamine selle koha pealt, et mida tohib teha teistele ja mida mitte. Mina ütleksin, et paar last on eakohaselt näinud või kuulnud rohkem kui peaks, sest minu arust pole normaalne kui laps kiidab oma suguelundi suurust ja tuleb sellepeale kasvatajale käega tagumikulaksu mööda minnes tegema. Selle teema võtame samuti käsile UJUMISRIIETEREEGLI abil. Ühesõnaga kõik, mis on ujumisriiete (trikoo) all peidus - seda ei tohi teine inimene puutuda (ilma loata).

Ühes raamatus on hea ankeet lapsele täitmiseks, (me tegime Eleanoraga selle koos) et näha, kuidas laps teadvustab oma intiimseid kehaosi ja mida ta arvab järgnevate lausete kohta. Tõlgin siia mõned laused ka eesti keelde...

*Värvi roheliseks kui sulle meeldib ja punaseks kui ei meeldi:
⚪ Emme teeb mulle pai
⚪ Koer limpsib mu nägu
⚪ Minule antakse tagumikulaksu või vitsa
⚪ Issi teeb mulle põsemusi
⚪ Hoian sõbraga käest kinni
⚪ Minu sõbra isa tahab mind kallistada
⚪ Mu vend hammustab mind
⚪ Mind tutistatakse
Jne.
Kas toorias on kõik mustvalge?

Meie oma rühmas paneme lapsed lõunaune ajal vooditesse ja istume teatud laste kõrval kuni nad uinuvad. Alati küsime, kas tahab pai ja vahel harva vastab keegi "EI", kuid isegi sellisel juhul on lapsel võimalus keelduda puudutusest kui ta ei taha.

Minu keha on minu tempel.


2 comments:

  1. Väike laps - poisslaps, eks ole? -, kes kiidab oma suguelundi suurust, ei ole kuskiltpidi küps. See laps on olnud mingil eakohatul viisil eksponeeritud nii-öelda mustatööliste maailma kuuluvatele naljadele. Iseenesest ei tule väike poiss iialgi sellise asja peale (ära vaheta seda ära olukorraga, kus laps uudishimulikult küsib, miks on nokud-tissid-pepud erineva suuruse ja kujuga - ja ära pahanda, et kasutan siinkohal meie kodus käibel olnud sõnu, iga laps ütleb nii, nagu talle on õpetatud, meie õpetasime nii, et lapsi sageli hoidev eakas vanaema ära ei minestaks). Kõige tõenäolisem on, et sellist labast käitumist on laps kuulnud-näinud vanematelt vendadelt, suurtelt poistelt õues, telerist või kõige kahetsusväärsemal juhul onult või isalt, eriti kui need on olnud napsuses tujus. Mina kindlasti räägiksin sellisest eakohatust käitumisest lapsevanematele, eriti kui peres on teismelisi vendi, kes ei peagi iseenesest veel väärikalt ja mehe moodi käituda oskama, aga võiksid ju! Kasvataja, kes lapse sellistelt juttudelt tabab, peaks ka kindlasti ütlema, et niimoodi rääkida ei ole viisakas, igaühe keha areneb isemoodi. Juba kooliminejalt lapselt ma küsiksin, miks ta peab suguelundi suurust olulisemaks kui näiteks väikese varba suurust, kiitku juba seda ka - kehaosade võrdne kohtlemine on tähtis! Viimase lähenemisega saime kodus kolme pepujutuhuvilise poisiga korra majja. Niipea, kui keegi hakkas edvistama, et aaaaga mul on noku, vastasin, et nunuh, mina jälle tean, et sul on naba, kõrv ja väike sõrm. Kohe ei olnud enam põnev. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah. Tõsi. Mitte küps, vaid eakohatu on see sõna! Nõustun. Väljendasin end valesti.

      Delete