ARHIIV

17/03/2017

Pole hullu, varsti tuleb suvepuhkus

Täitsin eile netis paar avaldust ära, et leida endale sügiseks töökoht. Nimelt mu praegune tööleping on ainult maikuu lõpuni. Iseenesest hea kui vähemalt suvel on vaba aega, aga ega selle eest raha eriti ei saa. Kui mind vajatakse, siis olen ka juunikuus tööl. Sellised asjad, mis selguvad viimasel minutil... Natuke nõme. Oleks lihtne kindel töökoht, siis saaks paremini planeerida, aga noh hea, et üldse on!

Paar päeva tagasi sain ma üldse üllatuse osaliseks. Üllatasin iseend sellega, et sain paanikahoo töö juures ja värisesin päris head 25 minutit kontoris nuttes. Kuigi eelnevalt oli mu tööpäev täiesti normaalselt möödunud, siis suutsin endast välja minna. Ja ma ei tönni tavaliselt nii lampi, ammugi veel tööl teiste nähes. Aga ma olen ka kõigest inimene!

Teinekord kui täiskasvanuid on vähem (haigestumiste tõttu), siis ma pean teisi lasteaiarühmi aitama. Nii ka sel nädalal, ma käisin paar korda teistes rühmades. Viimasel korral läks asi nii käest ära, et ma sain kerge shoki, kuidas täiskasvanud inimesed peavad lapsi taga kiirustama (ilma ühegi loogilise põhjuseta). Meil oli 16 last ja neid pandi (vabandust, lausa topiti) riidesse nagu vange vastu tahtmist ja see ajas mind oksele. Paar täiskasvanut olid nagu Hitlerid... Ja mina arvasin, et ma olen karm kasvataja. (Ma ei hakka pikalt muude seikade ja kõikide täiskasvanude käitumist lahkama praegu.) Ma ei olnud tasa ja avaldasin mitu korda ka arvamust selle kõige kohta (üritasin ikkagi viisakas ja sõbralik olla), et meil pole kiire ega midagi... Igatahes pärast seda tundi ma tulin tagasi oma rühma ja sain paanikahoo. Nii jube. Õnneks oli tööpäeva lõpp. Ütlesin hetkeemotsioonide ajal, et sinna rühma ma ei lähe enam kunagi, aga ega see pole laste süü, et nende kasvatajad nii saamatud on. Oleks kohe tahtnud juhatajale kituma minna, aga järgmisel päeval teise töötajaga rääkides tuli ilmi, et sellist tralli seal rühmas tavaliselt ei korraldata. Ma ei tea, milles asi oli, kuid koosolekul kavatsen ma selle teema üles võtta.

Võibolla mu emotsionaalsus on tingitud sellest, et olen olnud päris tükk aega väga väsinud, aga õnneks vereproovis kilpnäärme, hemoglobiini ja d-vitamiini näidud olid normaalsed. Viimastel nädalatel on mind vaevanud ka igapäevane peavalu, mis on justnimelt parema silma taga ja kulmukarvade "sees" ning enamjaolt ainult paremal pool pead. Nii kahtlane. Kahjuks ei oska ma aga enam isegi seletada ega põhjendada oma ebaloomulikku väsimust, sest kui isegi vereproovis ei kerkinud midagi imelikku esile...

Eile oli päikseline kevadilm ja tundsin end kohe paremini, kuigi õhtul koju jõudes jäin ma jälle diivanile magama... Täna on aga hall koerilm, aga lootus, et vast saan hakkama - viib mind edasi.

Sain hiljuti kingituseks ühe raamatu ja minu ülesandeks on valida sealt üks tegevus, mida ma siiani pole teinud ning viia see täide! Kuna jooksmiseks mul praegu veel energiat pole (kas üldse enam kunagi on?), siis ehk jaksaksin midagi pisemat korda saata...

No comments:

Post a Comment