ARHIIV

05/02/2017

Jube väsimus. Nii ta läheb...

Ülemise pildi tegin hetk tagasi kiiruga ise, proovisin erinevaid venitusharjutusi (esimest korda vist sel aastal) ja ainuke koht, mis mul venib, on ehk selg. Instagrami jälgijad vast juba nägid. Mõni teravam silm ehk märkab, aga pilt on samas petlik... Tunnistan, ma olen poole aastaga sada (7-9) kilo juurde võtnud ja ma tundun nii võõras iseendale. See pole maailma lõpp. Lihtsalt...

Ma pole juba mõnda aega blogisse postitusi kirjutanud ja ausalt öeldes ma pole ka midagi muud erilist teha jõudnud... Hetkel lihtsalt ei meenu midagi! Kui kedagi argielu huvitab, siis teadmiseks, ma üritan elada just sellist tavalist elu. Võistlesin vannitoas oleva pesukuhjaga ja pärast mitmenädalast võitlust sai see pesukorv lõpuks ometi tühjaks! Ja seekord mina võitsin! Nii ootan, et valiksime lähiajal pesukuivati välja. Nii mugav ju - üks pesutäis masinas ja teine juba kuivatis. Vot see on punkt, millest ma praegu unistan? Kuhu ma jõudnud olen? Ahjaa, koduperenaise ellu. Olen tegelikult selles rollis aastaid olnud, aga praegu tööl käies saan (taaskord) aru, et lastega elu polegi nii lilleline kui endal ei jätku energiat... Mitte millegi jaoks. Rutiin, töö, kodu. Ma ei teagi, kas kirjutan seda praegu positiivse või negatiivse tooniga, sest selles kõiges pole ometi midagi halba, aga ma olen praegu lihtsalt nii väsinud. Ma olen enne ka väsinud olnud ning ainuke lohutus iseendale hetkel ongi see, et tean, et see väsimus on mööduv nähtus. Seega see jube väsimuski peaks millalgi mööduma! Seda hetke oodates...

Hüppan selle kaalu teema juurde korraks tagasi. Meil on õega väike väljakutse, no püüdlus ikka tervislikuma vormi poole, mis muu. Kujutate ette, ostsin eile koju kaalu. Viimasel ajal püksid tõmbuvad ikka pesus maru kokku... Mäletan, et enne pulmi kaalusin 50 ja midagi. No see kaalu ost oli vist suur viga. Nimelt näitas see täna sellist numbrit nagu 59.3... Viin vist tagasi poodi.

Tegelikult pole midagi imestada, ma olen jõhkralt maiustusi söönud. Enamus toite söön alles enne magama jäämist. Loogiline ja täiesti vale. Lasteaias tööl olles söön ka mitu korda päevas ja vahepeal pauside ajal tahaks šokolaadi näost sisse ajada. Energiat pole, nii väsinud. Sundasendis olen käinud lastega raamatukogus vahel ja uisutamas korra. Hea kui poeski jõuan käia. Talv on varsti möödas ja ma olen ainult oma külge pööranud. Tööl käin ikka kenasti, välja arvatud see haiguste periood mõni nädal tagasi. Lapsed olid gripis ja köhas. Selleks aastaks olgu haigused põetud. Ma ei jaksaks jälle mõelda, et mis küll boss arvab kui talle iga teine päev helistan, et üks laps veel haige... Teisalt mingil hetkel oli selline tunne, et ei jaksa enam üldse tööle tagasi minna. Päris hea oli kodus olla. Puhata.

Mul ongi imelik energiakadu seal töö juures. Selline nõme tunne, et käin ja kasvatan teiste lapsi, aga omadega ei jaksa õhtuti suurt midagi teha. Ma ei tohi näiteks absoluutselt diivanile pikali heita, muidu ma ei saa sealt enam püsti. Üldiselt nii väsinud olekus vegeteeringi kodus. Tööl aga olen rollis suht virk veel. Sellepärast täitsa sunnin end midagi ette võtma. Homme näiteks lähme õhtul lastega raamatukokku teatrisse, sain täiesti juhuslikult nukuteatri tasuta piletid.

Aga ma üritan ikka eluvaimu endale sisse puhuda! Olen viimasel ajal aktiivsusmonitori (polar loopi) kasutanud, et end iga päev motiveerida ja võin öelda, et see ka toimib. Hirmus tahtmine on 100 protsenti täis saada. Mõnel korral olen õhtuti jooksmas käinud, aga üldiselt... Elan nagu nõiaringis. Ma tean, et pean suhkrust loobuma, see aitab vägagi palju kaasa enesetundele. Ma üritan, aga olen nii palju ebaõnnestunud. Loodan, et nüüd siis õnnestun. Ma tean, et mingil hetkel kaob see isu jälle iseenesest ära ja siis olen nagu teine inimene.

Jaksu ja energiat kõikidele! Ja muidugi mulle ka!

No comments:

Post a Comment