ARHIIV

16/01/2017

Seitse aastat õnnetut armastust?

Kassid ja lilled ei sobi kokku... Ega ka kassid ja jõulukuused. Kaunistused, nahkdiivan ja nii edasi. Ja nüüd täna sain teada, et samuti peeglid kuuluvad sinna nimekirja. Ma tõstsin nädalavahetusel magamistoa mööblit veidike ringi, õigemini nii nagu see oli alguses ja kuigi me kasse magamistuppa tavaliselt ei lase, siis nad on viimastel päevadel ilusti kahekesi lambavilla peal armsalt maganud. Ja täna jätsin magamistoa ukse lahti ja hetk hiljem ajasin nad kapi pealt maha. Ma panin ise ka koos lastega silmad korraks lõunauinaku ajal kinni ja ühtäkki kuulsin pammm... Sellest kõigest on mul ainult halva kvaliteediga telefonipilt. Kassid istusid ühtäkki sabad tagumiku all koridoris ja nende ilmed olid vägagi selged...
Olin lastega täna kodus, sest neil on endiselt hirmus köha. Helistasin kohe hommikul kell kaheksa igale poole, et saada uues majas (pidavat hea olema - kõik erinevad haigustega seotud asjaajamised ühes kohas!), aga mida ma ei saanud, oli lastele arsti aeg. Öeldi, et pean elavasse järjekorda minema. Esmaspäev, korralikult rahvast, uues majas, uued digimasinad, enne meid juba mingi masin jupsis, vanurid kasutada neid ei oska jne... No ma siis panin lapsed kohe riidesse ja nõnda me seal siis passisime. See nädal algas lausa ekstra "positiivselt", 2,5 tundi hiljem pärast arsti järjekorras ootamist (ei ole üldse meeldiv kahe lapsega ootesaalis kükitamine, aga õnneks meid vaevas põhimõtteliselt ju ainult köha) sain arstitõendi, et lastega homme kodus olla. Aga nõuanne, mis ma sain, oli ikka nagu alati - jälgime olukorda! Õnneks pole kuskil kellelgi põletikku (ja palavikku ka enam mitte), aga kummitama on jäänud jube (!!!) kuiv köha. Köharohi ega kodused aurud pole aidanud. Kohe mitte üldse. Ostsin apteegist mingi piparmündilõhnalise salvi täna, eks näis, siiani väga pole mõjunud. Lapsed on kord aastas korraga haiged, aga võiks juba sellega ühele poole saada...
Eks näis, mis päeval ma lapsed kooli ja lasteaeda saadan ning kuna ma isegi tööle lähen. Nõme öelda, aga mul on selline tunne, et ei viitsigi tagasi minna. Ja tegelikult ma olin ainult kolmapäeval, reedel ja täna laste pärast kodus, aga selline tunne nagu oleksin pidevalt haiguslehel olnud, kuigi tegelikult see pole nii. Mul on lihtsalt nii suur motivatsioonipuudus hetkel, et ma ei teagi kohe... Üks päev korraga. Selline väike tagasilöök, kuigi tööl on toredad töökaaslased ja asi pole selles, et mulle ei meeldiks. 

2 comments:

  1. Auru tehke! :) Kassidega jama lugu küll... Mul ju õde võttis kah 2 kassipoega
    nagu teie. Mis selgus? Et tal tuli allergia...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kirjutasin, et oleme teinud (korduvalt) auru.

      *Mu sõbrannal tekkis ka kunagi "allergia" jänese vastu ja pidi koduloomast pärast paari nädalat juba loobuma :D Miks just allergia? Sest seda oli lastele lihtne seletada.

      Delete