ARHIIV

01/12/2016

Lasteaia regulaarsed külalised ehk täid ja ussid

Pilt: Google
Oh jah. Lapsevanemana on hoopis teine asi tegeleda erinevate nakkushaigustega, kui lasteaias tööl olles näha seda kõike suuremas pildis. Vahel oleme nagu medõed, mõõdame lasteaias muidku laste palavikke (lastelt, kes räägivad, et said hommikul rohtu) ning tegeleme niisama tõbiste lastega. Oleks ime kui püsiksin ise kogu aasta tervena.

Meie saime oma peres esimese täiralliga septembris ühele poole, aga hirm uute vaenlaste ees on kogu aeg olemas. Samuti on meil kahjuks kogemus ka nende kõige tavalistemate (linaluu) ussidega. Sellest rõvedast teemast keegi ei julge ju rääkida, tundub räpane ja oksele ajav, aga kahjuks on see väga levinud probleem lasteaedades. Õnneks ravi on lihtne - tabletikuur kogu perele ja seda veel uuesti kahe nädala pärast. Linade ja mänguasjade ja muu koristamise hullust ma parem meenuta.

Lasteaias on pidevalt kellelgi rühmas täid, ussid või kõhuviirus. Iga nädal keegi haigestub. Meil kestab veel angiiniring, aga samaaegselt ka okseviirus ja teist nädalat juba ussijama. Selline koristus käib, et mänguasju pole lastele üldse võimalik eriti kätte anda. Pliiatsidki vahetasime välja. Õnneks meil on spordikallakuga rühm, nii et käime tihedamalt suures saalis võimlemas. Lugesin, et kui 30 % lastel rühmas on ussid, siis peab ravima kogu rühma. Meil see number veel ei täitu,  aga ma olen nii paranoiline, et võtsin täna ise ka need rohud sisse. Nagu lõputu nõiaring, sest lapsed panevad pidevalt oma sõrmi suhu. Seda enam, et halvimal juhul (küll aga harvem) levivad ussimunad ka hingamisteede kaudu ja kui me seal lõunaunel muidku lapsi paitame, siis jamh...

Kaldun nüüd teemast kõrvale, aga ma tulingi ilmselt jälle end blogisse välja elama. Mõistlik...

Tavaliselt olen tööl rõõmsameelne ja säilitan oma töörolli hästi, aga täna oli mul küll selline tunne keset tööpäeva, et tahaks juba koju joosta ja nutma hakata. Erilist põhjust nagu polnud, aga ausalt öeldes olen tegelikult nii väsinud sellest, et pean Lennartit lasteaeda viima ja mõtlema, et ta on vaevaks teistele kasvatajatele. Tundub, et tal on palju hullem jonniperiood kui Eleanoral selles eas kunagi oli. Selline tunne, et võtaks oma tööst lõpparve ja oleks Lennartiga kodus...

Ma kujutan ette, kuidas kindlasti kõiki huvitab, aga kirjutan ikkagi. Kõigele lisaks on mu naisteasjad jälle (vähemalt) 10 päeva hiljaks jäänud. Suht tihti on need viimasel ajal paar nädalat hilinenud, aga no kilpnäärme TSH näit oligi viimases vereproovis üle normi kõrgem ehk siis alatalitluse poole peal jälle. Äkki mu tänane emotsionaalne päev viitab just sellele, et kohe hakkavadki päevad ja muidugi just siis kui meil oleks plaan korra Eestis käia (sel nädalavahetusel). Oleks muidugi tore sugulasi näha, eriti neid, kellega ma jõulude ajal kokku ilmselt ei saa... Aga teisalt ma lihtsalt ei jaksa. Ausõna, see sõit on väsitav. Ehk nüüd kui mul on juhiload ja ma saan ise roolis olla, siis on veidike etem... Aga reede öösel pärast töönädalat... Peakski laevapiletid ära ostma, see on nii jube tegevus, et väldime teadlikult kogu asja. Keegi võiks normaalse kõikide laevapiletite ühise netilehe leiutada, iga kord eri hind ja jama kõikide netilehtedega. Närv läheb lõpuks mustaks, sellepärast oleme targad ja jätsime taas viimasele minutile kogu asja.

Äkki homme on mul parem päev. Kudusin just valmis omale vikerkaaresokid, käsitöö on ainuke asi, mida ma võiks vabalt igal õhtul rahus teha. See rahustab mind. Jooksmine muidugi ka, aga ma ei jaksanud täna minna.

Vot nüüd tulid kassid jälle mu peale magama, nii et head und! Käisime muide loomaarstil ja selguski, et Vilma on poiss ja Villa tüdruk. 95 euro eest said nad esimesed vaktsiinid ja nad polnud õnneks mu peale pikalt solvunud. Ma üritan nüüd nurrumise saatel magama jääda.

No comments:

Post a Comment