ARHIIV

05/10/2016

Seisan hirmuga silmitsi ehk meie pisikesed kiisubeebid

Ma ei oska kuskilt alustada oma jutuga, seoses sellega, et meie kodus pesitsevad nüüd kaks väikest kassipoega. Üks põhjustest on see, et enamus inimesi vast teavad niigi kui meeletult ma koeri kardan ning ka seda, et olen kunagisest naabrikassist isegi õudusunenägusid näinud. Hoolimata sellest, et meil on olnud lapsepõlve jooksul kodus kokku kaks kassi, kaks hamstrit, kolm merisiga ja akvaarium, siis ausalt öeldes pole ma end iialgi tundnud suure loomaarmastajana. Olen ennegi öelnud, et pildi peal tunduvad kutsikad ja kassipojad küll armsad, ent endale neid ei tahaks.

Kuni hetkeni, mil mu õde rääkis, et neil on ammu olnud plaanis võtta endale kass. Mu esmane reaktsioon oli üsna negatiivne. Esimesena tuleb ju meelde kassikusehais ja teiseks... Mööbli kraapimine. Õde küll rääkis, et alati pole nii ja siis hakkasin ma mõtlema, et lastel oleks nii tore kui ikka kodus oleks päris koduloom. Jah, õde rääkis oma kassiplaanidest ja mina kujutasin ette, et kuidas meie kodus hoopis kiisupoeg hakkama saaks. Meil on juba mitu aastat olnud akvaarium, aga olgem ausad, lastel ei võiks olla vähem ükskõik sellest kui mõni kala kõht üleval pool ujub... See pole see.

Nõnda ma siis uurisin huvi pärast netis ringi ja mingi ajurakk arvas, et kassipoja kasvatamine polegi nii raske. Ülejäänud pere on alati kodulooma tahtnud, ainult kuri emme ju ei luba. Okei, koera siia kortermajja ikka ei võtaks, aga kass tundub vähemaga leppiv.

Asi edenes üsna kiiresti. Ütlen ausalt, et see oli väga järsk idee ja kõigest mõni päev hiljem läksime me lastega üht halli kassipoega vaatama. Kõik oli hästi, leppisime kokku, et me ostame kassile vajalikud asjad valmis ning lähme tollele neljakuusele kiisupojale ülejärgmine päev järgi.

Kaks tundi enne kokku lepitud aega sain sõnumi, et sorri, kassid on müüdud. Ma olin suht vihane. Mida ma lastele ütlen? Lubasin siis uue otsida. Facebooki rühma postitatigi juhuslikult üsna ruttu kassipoegade teemal postitus ja nõnda me broneerisimegi ühe kiisu meile. Kui hiljem selgus, et teisele kassipojale pole uut omanikku leitud, siis me mehega mõtlesime, et mida need kaks väikest kiisut ikka suudavad teha. Mõeldud - tehtud ning kaks päeva hiljem reisisid nad Eestist Soome. Nimelt kiisuemme oli salaja pojad saanud ja neid siiani peidus varjanud. Üldiselt nii väikseid kasse ei võeta emast eemale, aga kassi peremees elab Soomes.

Lapsed valisid kassipoegadele nimedeks Villa ja Vilma. Mõlemad on tüdrukud. Vähemalt nii meile lubati, kuid olen kuulnud, et kasside soo määramine ei olegi alati päris nii lihtne. Villa ja Vilma (musta ninaga) on varsti kahekuused ja ma peangi loomaarstile helistama ja maad uurima vaktsiinide ja registreerimise kohta.
Lapsed on väga kassimaailma sulandunud... Kõigepealt pidi ju kiisude asjad läbi testima.
Lapsed tahavad igal võimalikul hetkel muidugi kiisusid enda sülle meelitada, aga teavad, et pisikesed kiisubeebid veel kardavad meid ja tahavad rahu.
Pehme teki peal oli neil juba julgem tunne ka inimeste süles tuttu jääda!
Selline on meie pere argielu pühapäeva õhtust alates. Hetkel nad on üllatavalt tublilt liivakastis vetsus käinud ja omavahel mänginud. Jätsin täna köögiukse lahti ja nad polnudki elamist pea peale pööranud. Isegi meile kingitud Pentiku nõud laudlinikul on täiesti ühes tükis veel!

Kiisudega räägin nagu titehäälega kassimamma, kes teab - äkki olen suurem loomasõber kui varem arvata oskasin. Tegelikult meie kassid on ikka väga armsaks saanud mulle. Kui me nad juba endale kord võtsime, siis õpetame neid, hoolitseme korralikult nende eest ja anname endast parima.

6 comments:

  1. Mina võtsin endale umbes 2 kuud vana kassipoja. Alguses hoidis väga ligi ning käis järel, kuid nutmist pole kuulnud kordagi. Iga päevaga läks aina julgemaks ning iseloom lõi välja, mis on nii armas :).
    Seoses loomaarstiga: soovitan kohe teha ussirohukuurid mõlemale ning kindlasti vastavad passid ja kiibid. Kõik oleneb nende kaalust - selle järgi tehakse vaktsiine jne. Toitu paku ikka Juniori oma ning ärge üle pingutage, sest kiisupojad tihti söövad üle ning siis nad kipuvad oksendama.
    Kraapima hakkavad üldiselt 2-3 kuuselt, seega soetage kindlasti kohe kraapimispuud (soovitan mitu eraldiseisvat, siis ei teki neil ahvatlusi ntks teistes ruumides, kus puud ligiduses pole)
    Edu Teile pisikeste kasvatamises :)

    ReplyDelete
  2. Hästi nunnud on küll, aga jah 2 beebit juures sul! Samas lastelele ka tegevust :)

    ReplyDelete
  3. Issand ma ei suuda uskuda, kas tõesti Lennart mahtus sinna kassi vetsu :D sellega seoses, kas nad käivad hetkel ilma kaaneta vetsus või kogu kupatusega?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Alguses mõtlesin ilma kaaneta harjutada, aga siis ikka proovisime kohe kogu kupatusega ja nad isegi oskavad.

      Delete
  4. Seda kasside sugu jälgige hoolikalt, nii väikestel ei pruugi üldse need munad välja paista, üks tuttav viis kassi enda arvates steriliseerimisele, aga tagasi sai hoopis kastreeritud kassi :)
    Aga muidu edu! Me võtsime ka 2 tükki korraga ja ei ole siiani seda otsust kordagi kahetsema pidanud. Eks muidugi väljaminekuid nendega seoses on 2 korda rohkem, aga ma ei kujuta ette, kui pahupidi korter pööratud oleks kui neid ainult 1 oleks :D Sest kahekesi nad on põhiliselt üksteise kiusamisega ametis, mingiteks lollusteks ei ole (eriti) aega.
    Aa ja selle vetsu suhtes, muidugi teie kiisudega ei pruugi nii juhtuda, aga me ostsime ka kaane ja luugiga liivakasti neile ja mingi hetk hakkasid täiega sirtsutama igalepoole, see kestis paar nädalat ja siis jagasin matsu välja - see hais mis sinna liivakasti tekkis oli lihtsalt nii räige, et nad ei tahtnud seal enam käia. Nüüd võtsime luugi küljest ära, katus on endiselt pea kohal ja õhk käib hästi läbi, samas kodu ikka ei haise ja kassid kah õnnelikud. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma puhastan seda liivakasti 2x päevas ja ühe korra juhtus üks kassidest mujale ka häda tegema, aga arvan, et ta on lihtsalt niivõrd arg ega julgenud suurest toast vannituppa minna, sest meie - inimesed olime tema jaoks takistuseks sel hetkel. Kui nii peaks veel juhtuma, siis hakkan mõtlema läbi variante, et miski valesti.

      Delete