ARHIIV

18/10/2016

Peres ainult üks alla 3-aastane laps korraga!

Soovitus: peres võiks olla lastel vähemalt 3-aastased vanusevahed! See tähendab tegelikult seda, mida me kõik juba teame - enamike vanemate argielu on palju raskem kui peres kasvab mitu alla 3-aastast väikelast korraga. Vaatasin üht saadet ja hakkasin mõtlema kui paljud teevad kähku mitu beebit järjest, lootes, et hiljem on kergem. Mul pole ses suhtes kogemust, aga sellise elu elamine kõlab minu jaoks raskelt. Statistika näitab, et kõige rohkem minnakse lahku just siis kui peres kasvab samaaegselt mitu väikelast. Kindlasti ei ole see reegel, vaid lihtsalt esile toodud fakt.

Siiani on arvatud, et parim õdede-vendade vanusevahe on 2 aastat (peamiseks põhjuseks vanemate poolt tuuakse see, et lastel oleks mängukaaslane - ja ma saan sellest täiesti aru!), aga asjatundjad soovitavad ikkagi seda asja rohkem läbi mõelda. Just nimelt kogu pere heaolu ja lastevanemate vaimse jaksamise pärast. Muidugi on arusaadav, et laste planeerimist mõjutab ka emapalk, töökoht, hetkeline jaksamine ja mitmed muud tegurid (näiteks tugivõrgustik jne). Mina ei oska öelda, mis on õige, mis on vale. Igal vanusevahel on plussid ja miinused. Mina pööran täna tähelepanu sellele teemale, sest mind lihtsalt huvitab. Pealegi iga perekond on erinev ja alati laste tegemist ei planeerita nii täpselt ette. Ometi võeti saates jutuks ka see, et kas keegi lastevanematest julgeb välja öelda, et tema laste vanusevahed on liiga väikesed? Kas mõni ema/isa mõtleb vahel, et oleks pidanud teise lapse mitu aastat hiljem saama? Või on ka see tabuteema ning ollakse rahul oma eluga, sest peab ju olema?

Minu laste vanusevahe on 4 aastat. Ma ei ole eriti tõsiselt mõelnudki, et oleks pidanud juba varem teise saama (ma ei usu, et oleksin varem jaksanudki, see oleks meenutanud minu jaoks pigem ellujäämiskatset, mis seda ilmselt kohati ka oli). Ainuke asi, mis meelde tuleb, on see, et olime suurema lapse beebiasjad juba ära andnud/müünud selleks ajaks kui beebi sündis. Praegu käib vanem laps koolis ja noorem lasteaias ja nii on päris hea. 4 aastat tundub sobiv vanusevahe, räägin ainult meie pere eest. Mäletan, et mul oli oma kiiks seoses teise lapse saamisega. Nimelt olin ammu oma peas alati ette kujutanud, et kindlasti esimene laps ei kasutaks õe/venna sündides enam mähkmeid ja nii see ka läks.

Oma lapsepõlve tagasi vaadates... Meie kolme õe vanusevahe oli 3 (ja 2) aastat. (Minu ja keskmise õe vanusevahe 3 aastat ning minu ja noorima õe vanusevahe 5,5 aastat.) Lapsepõlvest meenub mulle ausalt öeldes esimese asjana pigem see, kuidas me õed omavahel kraaklesime, aga ma ei oskaks ette kujutada, et mul poleks ühtegi õde. Seega valiksin ikkagi suures peres üles kasvamise.

Mis on teiste meelest parim laste vanusevahe ja kas pealkirjas esile toodud soovitus kõlab reaalsena?

4 comments:

  1. Arvan, et suuresti siiski sõltub see ka lapsevanema "tüübist". Mõni soovib, et titeead oleksid hajutatud, 4-6 ja suuremgi on juba iseseisvam ja annab aega eraldi titega titasju ajada. Teine tüüp (mitte et vaid 2 tüüpi oleks, ma praegu räigelt lihtsustan) on see lapsevanem, kes soovib et asjad võimalikult korraga aetud oleks. Mina näiteks kuulun sellesse teise rühma - 3+ laps on juba iseseisvam ja minule tundub nagu ajas tagasiminek see, et titemajandusest piisav aeg möödas, laps juba "inimese moodi" ja hakka jälle otsast peale kui juba nii kaugele sai esimesega jõutud:) Naljaga pooleks, nagu laste tsirkusemängus kui peaaegu lõppu jõudest tuli räige kukkumine alla :DD või mõnele meeldib nii, et peseb iga päev natuke pesu aga teine kogub kokku ja teeb suure pesupäeva korraga ja siis pikalt rahu jälle - ja mõlemad oma viisi üle rõõmsad :) Ja igasuguseid kõrvaltegureid alates lähedastest, tugi-inimestest kuni eluviiside ja -võimalusteni on niivõrd palju, et sugugi ei saa öelda mis valik on õige või vale või halvem või parem - igaühele oma. Mõni ei saa ühegagi hakkama teisel 4-5 last igasugu vahedega ja õnnelik:)) Sellised uuringud eeldavad ju ka seda, et muud tingimused nagu keskkond, eluviisid, lapsega tegelemine jne on ühesugustele tingimustele vastavad aga paraku on need igas peres juba erinevad, seega läheb see soovitus juba eos lappama:)

    ReplyDelete
  2. Mul laste vanusevahe 1a9k. Ja tunnen, et kahega on lihtsam kui ühega. Ideaalis plaanime nüüd nii 5 aastat vahet ja siis tahaks jälle kahte järjest.

    ReplyDelete
  3. Mul on kahe esimese lapse vahe 1a ja 7 kuud. Oli ikka pagana raske ja kui teine laps oli kuskil 8kuud-1,5 aastat, oli meil mehega omavahelistes suhetes selle tõttu ikka päris rasked ajad. Aga välja vedasime.

    Kolmas laps sündis, kui teine laps sai viieseks ja täiesti teine teema on. Olgu, laps on ka täiesti teise iseloomuga (esimene laps väga nõrga närvikavaga ja titeiga oli õudus kuubis, aga nüüd kolmas täielik rahu ise), aga kui ma kolmandat planeerides isegi mõtlesin jälle kaks jutti, siis peale sündi teadsin, et ei... Ma naudin pigem seda viimase lapse beebiaega täiel rinnal :)

    Aga kui nüüd kokkuvõttes öelda, et kui ikka tahta kaks jutti, siis elab üle. Ka kõige hullema versiooniga (nagu mul oli :D). Samas tean peresid, kus on ka väikse vahega kerged lapsed olnud ja sinna võiks vabalt kolmanda ka jutti teha ja poleks probleemi. Kõik on ikka nii kinni inimestes, kuivõrd nad oma aega (ilma lasteta aega) väärtustavad ja üldse, kui head närvid on :D

    ReplyDelete
  4. Mulle on jäänud kõrvu, et parim laste vanusevahe on : KAS alla 2.a. VÕI üle 4.a. Ehk siis minu laste vahe, mis on 3,5.a., ei olnud hea variant. Vist. Ahh kes seda täpselt oskab öelda kus see tõde on. Ma olen rahul, mõlemale jagus tähelepanu! Kindel on see et ma väga suureks vanusevahet ei tahtnud!

    ReplyDelete