ARHIIV

10/10/2016

Nagu kodus nõnda ka tööl

Päris mitu inimest on minult küsinud, et kuidas mul tööl läheb ja kas meeldib. Ma ei oska konkreetselt vastatagi, kehitan õlgu ja mõtlen, et kodus ju sama trall. No on ju see lastega elu pidev seiklus ja mässamine? Seega ma ei tunne end tööl võõrkehana, vaid hoopis nii nagu oleksin seda sama asja sada aastat teinud. Lapsed on küll erinevad, aga rutiin ja reeglid on enamjaolt ikka samad. Kas on kerge töötada lasteaias? Ei! Väljakutseid piisab, igav ei hakka.

Seda ka kodus. Tänu meie kassidele tunnen nagu mul oleks kahe lapse asemel neli. Terve elamine on mänguhiiri täis ja peaks mainima, et jahiinstinkt on neile tõesti sisse kodeeritud. Tublisti mängivad, eriti omavahel, kuigi alguses arvasin, et nad kaklevad ja kisuvad teineteisel lihtsat silmi peast välja. Millegipärast üks neist on hirmus kuri ja arg kiisu (ma ei saa teda isegi pildile eriti, ammugi sülle!), aga teine hoopis seltsivam ja lausa nurrub ja norib juba ise pai. Lugesin kuskilt, et kui kassipojad emast liiga vara eraldada, siis kassipojast kasvabki üksik õel kass. Loodan, et see ikka pole päris nii. Teine kiisu on ju ometi sõbralik inimeste suhtes. Imelik on see, et just too kass, kelle me oleksime ainsaks võtnud - ei igatse inimese hellust üldse. Hoopis too teine, kelle ekstra koju tõime, on julgem ja laseb end muidku paitada ning lööb kauba peale veel nurru ka. Ehk siis kui Vilma magas eile minu kõrval lõunaund, siis Villa sihises diivani all ja ilmselt vihkab mind elu lõpuni, et me ta oma kiisuema juurest enda koju tõime. Kõigi haistmismeelte rõõmuks (ma ei teagi enam kumb), aga igatahes suurde tuppa kardina taha oli kahel korral mulle hunnik jäetud! Egas midagi... Ma polnudki ammu kardinaid pesnud... Täna neid sinna tuppa vist ei lubagi.
Kuigi tänu kassidele tahame kõik nüüd pidevalt toas olla (ma olen nii kui nii toainimene!), siis vahel ikka oleme pärast lasteaia-kooli-tööpäeva koos suurtematel mänguväljakutel käinud. Või hoopis nädalavahetustel kinos multikaid vaadanud. Ka Lennart jaksab üllatavalt ilusti kinos istuda. Sel kuul oleme me kolme eri multikat näinud, viimati laupäeval. Mulle endale hullult meeldib kinos käia (eriti õudukaid, komöödiaid ja draamasid vaadata), aga kuna mehega me kahekesi kinos ei käi, siis on mul hea vabandus koos lastega sinna minna.
Minul on hetkel pooleli avatud ülikoolis eripedagoogika kursus ja seoses sellega on mul kord nädalas õhtukool ning lisaks sellele netiloenguid ja varsti on ka üks raamat vaja läbi lugeda. Õnneks ma olen kõigega juba alustanud. Eile õhtul kuulasn kolm tundi õpetaja loengut internetist ja pärast seda ei saanud und ning passisin (vähklesin) poole ööni üleval. Varsti on juba nn. eksamid raamatu ja netiloengute peale, aga ma üldse ei oska lootagi, et kas ikka läbi saan. Õnneks kolm korda vist saab proovida...
Hirmsalt tahaksin käsitööd ka teha ning jooksmas õhtuti käia, aga pole eriti jaksu olnud ja kui vahel isegi on üleliigset energiat, siis ma lihtsalt ei viitsi. Varsti algab koolilastel vaheaeg, aga minul pole mingit puhkust veel lootagi. Äkki siis jõulude ajal paar päeva...

Mõtlesin kunagi selle Facebooki LIVE-video ka proovida, aga ei teagi kuna. Nüüd kui meil on kassid (ja niisamagi suht džunglit meenutav kodune elu), siis on vist päris keeruline hetk leida mõnda vaikusemomenti normaalsel kellaajal, mil keegi kellegi teise seljas ei roniks. Eks näis!

No comments:

Post a Comment