ARHIIV

28/09/2016

Veel pulmateemal - pulmarong

Fotograaf: M. Partei
Olen varem kirjutanud meie pulmapäevast:
Pulmahommik ja pruudi sättimine: soeng, meik ja pulmakleit
Meie päev - laulatus

Mõtlesin, et kirjutan mõned postitused veel meie ammusest pulmapäevast enne kui aastapäev kätte jõuab... On ikka nali küll, et ma pole isegi jõudnud pulmapäeva lõpuni kirjeldada. Juba ülehomseks oleme me lausa kaks kuud uhkelt abieluinimesed olnud! Mul on tunne, et pigem ikka 20... Ma tean, et mu pulmapostitused on megapikad ja detailsed ning huvitavad ilmselt ainult nende jaoks, kes ise hetkel pulmi korraldavad... Või olid meie pulmas külalistena - sellegipoolest kirjutan ma seda kõike endale mälestuseks.

Igatahes mu jutt jäi viimati pulmateemal pooleli sinna paika, et meid laulatati 30. juulil Pauluse kirikus ning pärast tseremooniat ootasime kiriku ees tellitud pulmaautot, mida muidugi polnud. Ainuke pilt minust (meist) kiriku ees on see, kuidas ma kurjalt telefoniga räägin. Tol hetkel pulmaisa Margo Hussar'ilt saadud parim nõuanne oli see, et ma ei näitaks pettumust välja kõikide külaliste ees. Oli tõesti kasulik nõuanne, aga mul on ju megaraske varjata sellist asja. Ma jõudsin mõelda, et õnneks meil oli tol hetkel seal ka limusiin, millega me kirikusse tulime ja mis oli tegelikult pruutneitside sõidutamiseks renditud. Sest ma kunagi lubasin, et kui mina ühel kaunil päeval abiellun, siis kõik mu pruutneitsid saavad kogu päev limuga sõita. Seda nad ka praktiliselt said, sest kirikust peokohta oli umbes 50 km. Isegi mu vanaema sai limusiinisõitu proovida. Aga pulmaautost nii palju, et see oli katki läinud ja jõudis 10-15 minutit hiljem kohale. Külalised läksid oma autodega ees ära ja nad kogunesid kuskil tee ääres kõik kokku. Meie kui pruutpaar läksime pulmaautoga kiirelt Lillekioski kaudu (et tellitud kaunistused peale panna) ja sõitsime kahjuks üksinda läbi linna sinna, kus kõik külalised kokku olid juba saanud. Sellest oli natuke kahju, et me läbi linna pulmarongis sõita ei saanud, aga samas sealt edasi saime pika sõidu nii või teisiti. Pulmaauto tegi vahepeal sõidu ajal ikka nii imelikku häält, et mees oli lausa kindel, et sellega me peokohta küll välja ei vea. Minu jaoks oli see kõik juba koomiline ning miski peaks ikka viltu ka ometi minema?

Pilte sirvides on imelik see, et kuigi me teiste kaamerate ees ei oska nagu kudrutada eriti, siis musipilte on meil sellegipoolest päris mitu. Pean lihtsalt ka seda pilti jagama, Tambet on nii armas siin:
Fotograaf: T. Siipan
Fotograaf: T. Siipan
Fotograaf: T. Siipan
Pulmarongis oli meil neli peatust. Esimeses peatuses sidus Tambet kurepesa posti külge lindi, teises aga uputasime me murekivi ära. Hoolimata sellest, et olen sada korda rääkinud, et mina rohkem lapsi ei taha, siis lindi tõmbasin küll pika, aga süüdistasin selles hoopis seda, et jõudsime eelnevalt autos klaasikese Martini Astit ära juua...
Fotograaf: T. Siipan
Fotograaf: M. Partei
Fotograaf: M. Partei
Fotograaf: T. Siipan
Kolmas peatus oli meie jaoks täiesti üllatus, sest meile korraldati nn. pulmavärav! Me olime nii omas mullis, et ei suutnud uskuda, kuidas miski keset teed põleb. Mäletan, kuidas hullult arutasime omavahel, et kas auto või maja või mis jama seal nüüd on. Kuni nägime tuttavaid nägusid! Meie ülesandeks oli põlev pakk ära kustutada. Et asi poleks liiga lihtne, siis Tambeti pidi minu juhenduse järgi tegutsema! Ütleme vihjeks, et mina nägin neid voolikuid esimest korda elus nina all laiali... Tegime seda, mida hästi oskame - naine õpetab ja mees muidku täidab käske. Me jäime meile korraldatud väravaga väga rahule. Esiteks me ei osanud midagi sellist oodata (ja teiseks puude lõhkumine vs. nuku mähkimine oleks liiga jama meie meelest olnud). Sellest harjutusest oli kusjuures kasu ka, sest nagu hiljem naersime, siis päeval oli meil teooria ja õhtul praktika, nimelt Mooste folgikoda oli peo ajal suitsu täis ja lõpuks saime jaole, et kus miskit põles!
Fotograaf: T. Siipan
Fotograaf: T. Siipan
Fotograaf: T. Siipan
Neljas peatus oli Tambeti maal. Seal istutasime puu (eelnevad ettevalmistused olid juba Tambeti ja ta isa poolt valmis tehtud), meile jäi ainult mulla peale sättimise ja kastmise rõõm. Seal samas tänasin ma ka oma isa perekonnanime eest ja andsin talle ühe laeka, mille sisust ma hetkel pikemalt ei räägi.
Fotograaf: T. Siipan
Fotograaf: M. Partei
Pulmarongi kestvus oli umbes tunnike (ehk rohkemgi?), sest olime kõikides peatustes suhteliselt kiired ja niisama ei veiderdanud. Kui hakkasime maalt Moostesse sõitma, siis tuli meelde kaasa haarata ka pitsist vari (mida tegelikult läks vaja ainult paari pildi jaoks) ning kui Moostesse jõudsime, siis keegi ei näinud vist isegi meie tehtud silti "L&T" suure punase südamega, mille me pulmahommikul Mooste väravate ette spetsiaalselt viisime? Pisiasjad, mida ilmselt keegi tähele ei pannud, kuid eelnevalt olid hirmus tähtsad (loe: minu jaoks).

Vaatan siin meie pulmapilte ja muidku ahhetan kui ilusad ja šikid kõik meie külalised olid. Nii mehed kui naised. Muidugi juba pulmapäeval märkasin naiste ilusaid kleite ja seonguid, aga piltidel on kohe eriti kena vaadata, et inimesed olid näinud vaeva kõigega. Kõik olid nii viisakad ja kenad, pidasid peo lõpuni superhästi vastu! Kiidan meie külalisi!

Järgmisena kirjutan pikemalt meie pulmapeost ja lõpuks ometi võtan kokku ka kõik pulmategijad!

2 comments:

  1. Ütlen ausalt, et L&T oli esimene asi, mida ma kohe Moostesse sõites märkasin ja ka Siimu tähelepanu juhtisin sellele.

    ReplyDelete