ARHIIV

29/08/2016

Meie päev - laulatus

Olen eelnevalt kirjutanud: 

Olen alati ette kujutanud oma kiriklikku laulatust. Mul on juba väiksest peale olnud teatud ettekujutlus, et milline on minu pulmapäev. Tüdruku tõeline unistus. Vanamoodsalt mõtlesin ka seda, et mees ei tohi mind enne laulatust pulmakleidis näha. See oli üks ja ainus kõige tähtsam soov, millest ma kinni hoidsin. Ja õnneks. Sest see oli just see hetk, mis oli minu jaoks väga oluline. Võin nüüd öelda, et see hetk oli isegi sada korda emotsionaalsem ja väärtuslikum kui ma olin enda mõtteis kunagi osanud ette kujutada.

Kaks päeva enne pulmapäeva kohtusime Pauluse kirikus kirikuõpetajaga. Joel Luhamets oli meie number üks valik, sest - esiteks on ta kõne väga selge ja teiseks on ta lihtsalt tore ja sümpaatne inimene. Kohtumisele võtsime kaasa ka meie lapsed, seega kirik oli neile pulmapäeval juba tuttav koht. Eleanora nägi täpselt, kus ta lilletüdrukuna kõndima peab ja Lennart jooksis niisama ringi. Saime viimase hetke nõuandeid ja kirikuõpetaja rääkis täpselt, millal ta midagi ütleb ja millal meie peame vastama. Meile öeldi, et kirikusse ei tohi puistada maha päris lille kroonlehti, sest neid olevat raskem koristada, seega üks pruutneitsidest sai omale viimase hetke ülesande - leida lilleneidude korvikestesse valged kunstlille kroonlehed. Pärast neljapäevast kohtumist oli meil laulatuse suhtes hea tunne.

30.07.2016 Laulatus
Kui me jõudsime limusiiniga pruutneitsidega kirikusse, siis ootasime mõni minut fotograafe nagu eelmises postituses mainisin. Sel ajal läks üks pruutneitsidest Tambetile roosiõit ülikonna rinnatasku külge kinnitama, kuigi Eveli ütles, et ta käsi hullult värises, siis ei uskunud ma seda enne kui hiljem pulmapeo käigus teised külalised ka rääkisid sellest, et Eveli käsi värises lausa nii palju, et minu ema pidi hoopis Tambetile lille rinda panema. (Kahjuks Lennart jõudis selle roosiõie kirikus muidugi süles olemisega katki teha ja piltidele jäi hoopis suvaline lill, aga kui ma ei ütleks seda, siis keegi ei saakski vast aru...)

Üsna pea hakkas orelimängija pulmamarssi mängima. Pulmamarsiks valisime kõige traditsioonilisema Wagneri marsi (loe: valisime = mina lasin Youtube'st pulmamarsse ja mees jäi juba mõne aja pärast magama ja ütles läbi une, et väga hea valik). Aga see oli nii traditsiooniline pulmamarss, et igaüks oskaks une pealt selle taktis altari ette kõndida. Just see, mida ma olin alati ette kujutanud. (Kui päris aus olla, siis tegelikult olime me juba kunagi varasemalt selle pulmamarsi omavahel kokku leppinud.)

Kui muusika hakkas mängima, siis kõige esimesena alustasid altari suunas kõndimist kaks lilleneiut. Nad olid väga elevil. Lausa nii elevil, et unustasid alguses kroonlehti laiali puistada, aga üsna ruttu tuli see neil meelde. Lilleneiud oli väga julged ja tublid. Nad said oma ülesandega kenasti hakkama. (Ostsin juba poolteist aastat tagasi Lõunakeskusest tüdrukutele valged kleidid, sest minu meelest ainult lilleneidudel on sel päeval õigus koos pruudiga valget kanda.) Lilleneidude taga ootasid järjekorras veel sõrmusepoiss, kolm pruutneitsit ja meie väike Lennart. Ja kõige viimasena - mina koos oma isaga. (Kuigi ma oma lapsi ja teisi inimesi enda blogis eriti ei näita, siis nende pulmapiltide puhul teen seekord erandi!)
Fotograaf: T. Siipan
Fotograaf: M. Partei
Fotograaf: M. Partei
Tambet ootas mind rahulikult, rõõmsalt ning tundus, et ta polnud üldse närvis.
Fotograaf: T. Siipan
Sõrmusepoisi käes olid meie abielusõrmused ja minu tehtud sõrmustepadi. Ka tema oli väga viks ja viisakas ning sai oma ülesandega väga hästi hakkama (ulatas hiljem kirikuõpetajale sõrmused kui oli õige aeg). Nagu Ameerika filmis kõndisime altari ette terve armeega - üheksakesi. Ainult, et filmis ei nuteta vist nii palju kui mina seal oma isa käevangus...
Fotograaf: M. Partei
Mu suurim hirm enne pulmi oli see, et ma hakkan väga jubedalt altarile kõndides tönnima... Et äkki kukun või juhtub midagi muud tobedat. No paari õnnepisara poetamisest oli asi küll kaugel. Ma konkreetselt ikka nutsin! Igale ühele, kellele otsa vaatasin - kui sinnamaani olid neil silmad kuivad olnud, siis tol hetkel läksid ka neil silmad märjaks. Üritasin vahepeal kimbuga natukene enda nägu varjata, aga ei õnnestunud. Imelik olekski olnud altari ette kõndida ja terve aeg kimpu näo ees hoida. Ma ei muretsenud sel hetkel enam oma meigi pärast, aga mäletan, et mõtlesin korraks: "Ma pean nüüd end kokku võtma, muidu mõni vaatab, et mind sunnitakse vastu tahtmist abielluma!" Ja ma ei tea, kuidas teised pruudid nutavad, aga minu arust on võimatu "ilusti nutta", ikka korralikult ja lahinal. Õnneks ma ei koperdanud ja kuna kõndisime isaga nõnda rahulikult, jõudis ta kontrollida, et mu kleidi peale ei astuks.
Fotograaf: M. Partei
Fotograaf: M. Partei
Kui nägin, et Tambet suutis päris rahulik olla (Ta natuke lausa naeris mu nutmise üle ja kindlasti oleks tahtnud küsida minult hoopis, et "no, miks sa ulud nii palju?"), siis rahunesin ma ise ka maha. Mees tuli meile vastu ja seejärel mu isa andis mu ametlikult talle üle. Ja ärgem unustagem meie Lennartit, kes pidi muidugi ka sel tähtsal hetkel issi käest kinni hoidma!
Fotograaf: T. Siipan
Fotograaf: M. Partei
Kui kirikus külalisi nägin, siis proovisin ma korra silmadega üle kirikusaali vaadata, et näha, kes ikka tulid ja kas kõik kõige tähtsamad näod on kohal.
Fotograaf: M. Partei
Pruutneitside kleidid ostsin ma aasta tagasi poest nimega Ginatricot ja kimbukesed on pärit Tartu Lillekioskist.
Fotograaf: T. Siipan
Lennart tundis end väga koduselt. Ütleme nii, et liigagi. Kui mina muretsesin, et ilupilte sai meist kui pruutpaarist vähe, siis see-eest on Lennartil õnnestunud saada end 90% piltidele. Meie kokkulepe oli pruutneitsidega, et nad meelitavad Lennarti enda juurde kui vaja. Aga laulatuse ajal ei aidanud eriti ka kommid, sest Lennartile meeldis hoopis meie juures olla ja vahepeal avastas ta isegi selle, et seal saab üles-alla hüpata. Mul hakkas korraks isegi piinlik kirikuõpetaja ees, sest kui ta palvet luges, siis Lennarti meelest oli maru tore kui kirikuõpetaja hääl kajas ja ta üritas enda häält ka seal korraks kõlama panna... Meie moto oli see - et peaasi, et laps ei karju ega nuta laulatuse ajal ja see vähemalt õnnestus. Eks ongi raske panna last istuma kirikupingile kui ta tahab hoopis emme-issi kõrval olla. Ja Lennart pole veel isegi 3-aastane. Vaevalt ta suurena meie laulatust mäletab, aga kui me talle pilte näitame, siis saab ta kindlasti naerda.
Fotograaf: T. Siipan
Kõik hoiatavad, et laske oma pulmapäeva filmida või vähemalt tseremoonia osa. Sest hiljem ei mäleta sa midagi! Eks see on tegelikult tõsi. Osa meie tähelepanust läks Lennarti jälgimisele ja teise osa võttis ärevus endale. Ma mäletan kirikuõpetaja kõnest midagi autodest, peateest, lapse sünnipäevast ja Brüsselist. Ja muidugi seda, et nõustusin võtma Tambetit endale meheks kui ka perekonnapeaks. Ja see ongi vist kõik...
Fotograaf: T. Siipan
Fotograaf: M. Partei
Pärast õnnitlusi tegime kogu rahvaga pildi ja sel ajal mõtlesin ma juba seda, et pulmaautot pole veel kohal. Nimelt pulmaauto pidi Lillekioskisse minema, et autole kaunistused peale panna, aga lillepoe tädid olid autot juba üle tunni aja oodanud, aga mida polnud - oli pulmaauto.

Orelimängija mängis (lisaks vahemuusikale) viimaseks traditsioonilise Mendelssoni pulmamarsi ja selle taktis läksime me kõik üksteise järel kirikust välja.

Sellega saigi ametlik osa läbi ja suundusime Mooste folgikotta! Hinges oli osaliset rahu ja tunne, et "jessss, me oleme abielus!", aga teisalt muretsesin pulmaauto pärast ja mõtlesin ka natukene seda, et milline meie peokoht lõpuks Moostes välja näeb.

Varsti juba lähemalt, mis meie pulmaautost sai ja kirjeldan ka meie pulmarongi tegevusi - mida me tegime, kas meile organiseeriti ka väravaid?

8 comments:

  1. Seda lugedes hakkasin ka ise nutma...
    Nii nii ilus. Oh ma kujutan ette seda tunnet.
    Ilusad inimesed kõik ja sina Liina, ohhh imeline lihtsalt.
    Väga armas, et teil oli laulatus just selles kirikus, käin seal ise jõulude ajal ja Joel on tõesti väga tore.
    Soovin teile veelkord palju palju õnne. Palju päikest ja armastust teie päevadesse ja südamesse.
    Emotsionaalne lugemine oli see :)

    ReplyDelete
  2. Pulmamarss on siiski mitte Wegneri, vaid väga tuntud helilooja Wagneri oma.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah nii on. Kirjaviga jäi sisse, aga antud lingis avanes siiski Wagneri pulmamarss :)

      Delete
  3. Mulle meenus veel, et tean ka su isa.
    Elasime ühes majas koos :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Huvitav millal, sest lapsepõlves elasime Tabiveres, Tartus Annelinnas ja viimasena üldse kaitseväelaste majas. Kas ma peaks ka siis mäletama? :D

      Delete
    2. Kaitseväelaste majas elasimegi meie ka, mingi 3-4a tagasi, ma täpselt ei mäleta. See Vaksali tänavas. Meie elasime seal aastakese.

      Delete
    3. Aga sind ma ei näinud kordagi vist.

      Delete
    4. Sest ma olen juba 27 ja kolisin Soome 9 aastat tagasi :D

      Delete