ARHIIV

07/07/2016

Minu tüdrukuteõhtu!

Tahtsin tegelikult võimalikult kiiresti teha postituse oma lahedast tüdrukuteõhtust, aga kuna piltide valik oli nii suur ja see nädal möödus kuidagi kähku, siis jäi blogi kirjutamine soiku. Parem hilja kui mitte kunagi! See tuleb vist aegade pikeim postitus, ma ei kujuta ette, kuidas ma kunagi veel pulmapäevast peaksin kirjutama.

Alustan algusest, nimelt kuna mul on mõned sõbrannad ühel pool lahte ja osad teisel pool, siis ütlesin kunagi ammu, et mulle meeldiks kui veedaksime tüdrukuteõhtu ainult pruutneitsidega. Tahtsin lausa proovile panna, et mida kõike nad mõtlevad mulle välja, sest ma ei hinda just seda kui palju alati miski maksab, vaid pigem seda, et kui palju on läbimõeldud ja vaeva nähtud. Arvasin, et see on kindlasti megaraske pruutneitside jaoks, kuid kuna nad ise väitsid, et olid päris paljudes asjades samal arvamusel, siis oletan, et tüdrukuteõhtu korraldamine polnudki maailma keeruliseim ülesanne! (Olen lugenud mitmeid juhtumeid Soome pulmagrupis, kuidas naised lähevad tülli ja lõpuks pruudile ei korraldatagi sellepärast midagi.)

Mida mina enda tüdrukuteõhtu kohta teadsin? Kuna mulle saadeti paar nädalat varem lennupilet, millel oli kirjas, et 2. juulil lendan ma Helsingist-Tartusse, siis oletasin, et see ongi ilmselt minu õhtu. Kaks päeva enne reisi sain vihjeks lühida nimekirja asjadest, mida ma peaksin kaasa võtma. Kuna seal kordus sõna punane, siis oletasin, et punane värv on kindlasti teemas. Rohkem ei teadnudki!

Kõik, kes mind vähegi tunnevad - teavad ilmselt, milline kontrollfriik ma olen. Võite ette kujutada kui raske oli olla teadmatuses, et mis küll juhtuma hakkab. Viimse hetkeni mõtlesin ikka pulmakorraldusega seotuid asju ega lubanud veel olla elevil tüdrukuteõhtu pärast, aga 2. juuli hommikul panin need mured peas luku taha ja keskendusin ainult sellele, mis mulle korraldatakse. Jätsin meelega käekella koju, et mul poleks sel päeval kellaajast aimugi. Tegelikult kui aus olla, siis pulmade korraldamine on minu jaoks päris närvesööv, just seetõttu, et peab pidevalt kõike klapitama erinevate tegijatega, aga tüdrukuteõhtuks oli hea anda ohjad vahelduseks ka teiste kätte. Kes oleks arvanud?

Lend väljus mõistlikul ajal, sain eelneval ööl end välja puhata.
Pakkisin üheks päevaks sada erinevat asja kaasa, mis siis, et mu nimekirjas polnud pooli neid asju. Lõpuks avastasin, et oleksin võinud jätta samad riided ka tagasi reisimiseks ning polekski kohvrit vaja olnud! Lennujaamas tehti mulle muuhulgas ka narkokontroll, sest tekitasin kahtlust - mina blondiin olin ju terava metallist küüneviili käekotti unustanud. Lennujaamas ootamine ei kestnudki kaua, sest ma olin nii elevil tollest päevast ja viimati lendasin ma rasedana kolm aastat tagasi. Mulle meeldib lennukiga sõita ja üldiselt kõrvad ei hakka ka valutama. Oleks päris jama algus olnud kui pea oleks õhurõhust täiega valutanud. Lennujaamas pidin endast selfi tegema, aga ma viisin asja teisele tasandile ja tegin hoopis lennukiga pildi.
Lennuk oli pooltühi, aga mina sattusin ikka mingi noormehe kõrvale. Sellest hetkest alates muutusin ma paranoiliseks ja hakkasin kõike ja kõiki kahtlustama. Täiega üle võlli. Kohe ütlesin tollele kutile, et no nii teeme siis selfi ka juba ja saatsin selle tüdrukutele. Aga no muidugi oli ta tavareisija. Lennureis läks suht kiiresti, ilmselt sellepärast, et ma platrasin oma pulmadest tollele kutile kõik see 50 minutit. Milline täiuslik reisikaaslane! (Kusjuures kohtusime juhuslikult temaga veel õhtul.) Ma pole Tartusse kunagi varem lennanud, aga see oli palju ägedam kui muidu, sest nägi maapinda. Kui lennukist maha saime, siis ei pidanud kohvrit kaua ootamagi ja kui kõndima hakkasin ning uksi nägin, siis mäletan, et mõtlesin oma peas, et appi juba nende uste taga mind vist oodatakse!
Ja tõsi see oligi! Ma ei osanud  alguses kuhugi vaadatagi, sest üks kapten hakkas mind järsku pildistama. Nagu näha, siis nad olid "minisildi" meisterdanud, et ma ikka teaks, kuhu minna. Kogu lennujaam märkas neid ja kuulsin, et ka enne mind oli kõigil väga lõbus olnud. Naised tahtsid esialgse plaani järgi lausa Enrique muusika taktis mind vastu võtta, aga kõlaril oli aku tühjaks saanud. Aga mul oli lahe emotsioon ikkagi!
Seejärel läksime me Riia mäele. Kuna õde elab seal lähedal, siis eeldasin, et lähme viime mu asjad sinna, aga ei. Suundusime poodi. Olin unustanud selleks hetkeks, et ma ütlesin kunagi õele, et tahan loori ja kingi vaadata Tartus kui jõuaks, aga nemad olid meie tulekust juba müüjat informeerinud. Igatahes sinna me läksimegi ja proovisime mitut loori ning lõpuks ma valisin hoopis teistsuguse loori kui esialgu olin ette kujutanud. Mu kotti valati millalgi hunnik paberirulle, kus sees oli erinevaid vihjeid ja ülesandeid, mida siis vahepeal avama pidin.

"Armastus on teekond, mille üheks sihtpunktiks on tihtipeale abieluranda jõudmine."
"Tee Facebooki postitus. Märgitud peavad olema: asukoht, inimesed, meeleolu, tegevus."
"Tee ühele mehele põsemusi."
jne.
Nagu näha, siis käib suur nõupidamine, et milline loor valida ja miks. Silme eest läks kirjuks, aga tegin lõpuks valiku ära.
Mina mõtlesin, et no nii, saime loori valitud (ostsin midagi sinist ka!), arvasin, et liigume siis vast kuhugi mujale, aga ei. Siis võeti Martini Asti välja (mu suht lemmik) ja kustutati natukene janu. Kõik naised olid meremehestiilis riides, aga ma nagu ei muretsenud eriti sellepärast, et mul on erinevad riided.
Ega kaua ei läinudki, juba anti mulle kott kätte ja ma naersin, et nägin läbipaistvat riiet ja oletasin, et see on mu seelik (tegelikult nägin hoopis loori). Väga hea idee punane loor - efektne. Pruutneitsi ise tegi. Mind kamandati muidugi seal kohe riideid vahetama.
Sukapaela panekust nõudsid nad pilti, seega tehtigi. Sain öösel ülesandeks see sukapael maha ka müüa, aga nagu mõndadele eestlastele kombeks, siis suure suuga linna teen... Lõpuks otsustasin, et ei müügi seda maha, sest ma ei saanud piisavalt häid pakkumisi.
Siin me oleme - kõik valmis. Pean tunnistama, et lennukist maha kõndides mõtlesin omaette, kas nad on äkki mingi lennuteema välja mõelnud, aga sama kiirelt ma selle ka unustasin. Meremehe värk on vinge, sest ma ise ei ostaks endale sellist komplekti, kartes, et pole millegagi kanda või et see ei sobi mulle. Aga mereteema oli äge, sobis täielikult päevaga ja iga detail oli läbimõeldud. Eriti funktsionaalsed olid aga mu päikeseprillid, üllatavalt hea valik, sest mul on ju tavapärasest kitsam peakuju ja minu meelest on nii keeruline valida minusugusele prille, kuid nende punastega nägin nii šeff välja, seega ütleks, et need prillid olid küll nagu rusikas silmaauku.
Pärast seda liikusime me aga Riia mäest alla, kesklinna poole. Sinna on ehitatud uus kaubanduskeskus, aga ma pole seal varem käinud, seega tahtsid nad mulle uusi elamusi pakkuda. Peaks selle video ka avaldama... Eriti geniaalne idee oli mu esimeseks ülesandeks anda see, et pean jooksma eskalaatorist üles, muidugi vastassuunas. Ega see abieluranda sõudmine pole kerge töö!
Ma ei jõua ära imestada kui palju meil vedas ilma suhtes. Päikese käes oli vist vähemalt 34 kraadi (loe: sada!). Pärast esimest väljakutset läksime me Emajõe äärde murekivisid loopima. Kusjuures meid märgati ja keegi pani oma Instagrami meist lühivideo üles. Keda huvitab, siis see peaks olema siin Efka Instagrami lehel. Ma veel naljatasin ja küsisin, et no kas lähme täna ka paadiga sõitma, aga ma ei osanud arvata, kuhu mind päriselt viiakse.

Igatahes üsna ruttu olimegi juba pardal. Ja järsku tuli meie oma kapten (kes vahepeal pilte tegi ja ringi jooksis) ja muidugi täisluksus - saime sushit. Hea valik, kusjuures ma mõtlesin, et kuskil me ikka vast päeval sööme, aga vaevalt sushit, vast mingi piknik või midagi taolist. Ainult, et pidime kiiresti sööma, et kalad ellu ei ärkaks sellise palavusega! Ja ega muidugi klaasid ka kõlisemata ei jäänud.
Pärast Emajõe peal sõitu, läksime me korraks Taskusse end värskendama ja siis suundusime Raekoja platsi suunas. Muidugi oli aeg müüma hakata neid saake, mida me püüdnud olime. Ikka heeringat (alles autost külmakastist võetud), soolakalasid ja kuldmünte. Kuigi ma olen enda meelest julge, siis tegelikult see müümine oli päris raske tegevus. Õnneks meid oli mitu.
Sain kellegi telefonipildi ka (väikseid pakikesi oli rohkem), õnneks heeringarulle oli ainult kolm pakki, need müüsime suht esimestena maha juba sellepärast, et nii kuum oli. Ütleme nii, et pruudi maitse järgi valitud paki sisu: hapukurgiga rollmops! Minu meelest päeval müüsime me rohkem naistele asju, eriti toredad kui kellelgi oli samasugune triibuline meremehestiilis pluus, siis tegime pilte ka.
Kohtasime teel ka mõnda üksikut tuttavat, kellele muidugi heeringapaki maha ärisime. Tervitame!
Sel hetkel unustasime, et me kummardame enda seelikutega kenasti liikluse poole ja ega kohe lasti signaali ka. Kusjuures hiljem tuli välja, et autos oli teine pruut, kel oli samal päeval tüdrukuteõhtu.
Sain muidku ülesandeid samal ajal kui liikusime Toomemäe suunas.
Kuna me ilmselt olime veel vähe higistanud, siis läksime ikka jooksuga mäest üles! Kes ees, see mees! Abielurand - siit me tuleme!
Mulle tuli meelde, et peab ikka kapteniga ka pildi tegema, kes meist nii usinalt hoolt pidas, sõidutas ja lisaks sellele, et erinevate asjadega edasi-tagasi jooksis ning veel samal ajal pilte ka meist tegi. Täname ja tervitame!
Järgmisena läksime Musumäele ja igal trepiastmel pidin ütlema põhjuse, miks ma oma tulevast abikaasat armastan. Kõigi rõõmuks võeti see veel linti ka. Siis olid nad lasknud vastata mu tulevasel mehel küsimustele, millele ka mina sain kõigi kuuldes vastata. Küsimusi oli palju (vist 25?) ja ma olin üllatunud, et mu mees viitsis eelnevalt nendele nii hästi vastata. Kõige enam jääb meelde ilmselt see küsimus ja meie õiged vastused:
"Mis on olnud teie ühine kõige mõttetum ost terve koosoldud aja jooksul?"
"Ikea neljakandilised riiulid!"
Seejärel pidin pumpama eriliselt kena kujuga õhupalle, aga siis läksime autoga sõitma. Ma vist arvasin, et selle osaga oligi kõik, aga ei.
Pidin need ikka korralikult õhku laskma. Sõna otses mõttes. Seisin suht lähedal, sest korralik tuul oli, aga hakkama ma sain. (Ja tegelikult ma relvade kandmist ei fänna, olime ettevaatlikud, aga sain seda ka nüüd proovida.)
Sõitsime jälle õe kodu lähedusse, aga siis viisid nad mind hoopis Sõjakooli ette vannet lugema. Selle arvasin millegipärast täiesti juhuslikult ära - nad ise küsisid, et mis ma arvan, kuhu lähme. Lugesin vande läbi, kõige rohkem pani mu pead sügama see, et ei tohi sõbrannadelt pärast abiellumist küsida, et kuna siis nemad küll abielluvad. Aga õnneks ei olnud kirjas, et ma peaksin iga päev süüa tegema, aga samas pean mehele kuuletuma. Sellegipoolest kirjutasin alla ja panin musitempli ka veel peale kauba.
Pärast kuuma ringi trallimist mööda linna, läksimegi lõpuks õe juurde. Õe telefonist leidus juhuslikult äge pilt, kus me siis ikka kõik enda nägusid salvestasime.
Tantsisime seal niisma ja leppisime täiesti juhuslikult kokku mõned üksikud liigutused ja mõtlesime, et kui õhtul hea muusika tuleb, siis võiksime oma tiimitantsu isegi tantsupõrandal teha. Siia vahele üks müsteerium: Kus on Eveli teine jalg?
Õhtune snäkilauake oli ka superhea. Veel sushit ja lisaks palju teisi häid asju. Soolane läks megahästi peale ja ma kiitsin, et hea, et nad ei hakanud suure tordiga vaeva nägema, sest nii palavaga poleks vaja olnudki. Olime suht räsitud olekus, aga otsustasime end värskendada ja käisime kõik siuhti dušši all ära.
Täitsime veel ühte peadmurdvat ülesannet, tundus, et jätsin oma mõistuse Emajõkke.
Ja siin me kenasti lebotasime korraks ja puhkasime enne rasket ööd. Vihjepaberil oli kirjas, et miski viib meilt jalad alt ja selleks oli nende enda leiutatud kokteil nimega "Tuuleiil", mis oli tänu liköörile ilus sinine, see sisaldas vist ka viina ja Sprite. Ahjaa, mustikaid ka! Aga me olime väga viisakad ja jõime seda ehk kaks klaasikest.
Aga järsku toodi külmkapist suur karp, ma muidugi arvasin kohe, et ei appi nad on mingi suguelundi-kujulise tordi lasknud teha, aga sisu oli palju viisakam kui minu mõtted tol hetkel. Teema jätkus samana ja imemaitsvad cupcake'd ehk megasuured ja rohke kreemiga muffinid leidsid tee meie kõhtudesse. Nami. Meie kapten läkski pärast selle pildi tegemist koju ja jättis naised metsikult pidutsema.
Kuigi naised arvasid esialgu, et läheks ööklubisse pidukleitidega, siis hakkasime plaani pidama, et kuna tahame ikka asju veel maha ärida ja samasuguse grupivaimuga pidutsema minna, siis jätkasimegi meremehestiilis edasi. Ja see oli hea valik, sest saime peaaegu kõik asjad maha müüdud. Mida pimedamaks läks, seda paremaks ka meie müügioskused läksid. Või siis ütleme nii, et see kena silt meelitas inimesi uudishimust juttu ajama. Kuna ma pole Tartu klubides eriti käinud, siis arvasin, et äkki mind viiakse Vabanki või Maasikasse, kuid lõpuks käisime me mõlemis.
Nägime veel mitut pruuti, kuid siin on see, kes piibutas meile päeval kesklinnas.
Sain ka äsja abiellunud naiselt paberi, kus oli kirjas viis ülesannet, mille ma kohe ka ära täitsin. Üks ülesanne oli selline, et pruut peab jätma lavale oma metsikuse ja selle video ma juba blogi facebooki lehel ka avaldasin. (Hea, et me õe juures minikava selgeks tegime.)
Meile oli reserveeritud lauake puuviljadega, mis oli mõnus oma nurgake kohe tantsuplatsi kõrval. Päris mitmed poissmeesteõhtu rühmad käisid meid tervitamas klubis või tänaval. Tundub, et üsna mitu pulma on varsti tulekul. Pidu lõppes meil sellega, et mul tuli Maasikas poole viie paiku (?) järsku suur väsimus peale ja ütlesin tüdrukutele lihtsalt, et lähme koju. Olime olnud ikkagi päev otsa palavuse käes. Ja nõnda me siis lõpuks läksime. (Ja tavaliselt olen mina see, kes ei taha kunagi pidutsemist ära lõpetada!) Sõime õe juures jälle kõike head, mis õhtust oli järgi jäänud.

Kusjuures jõudsime õigel ajal koju, sest millalgi hakkas hullu padukat sadama. Mina ei suutnud magada rohkem kui kaks tundi ja nii ma siis lobisesin monoloogi seal teiste kõrval kuni nad ka lõpuks üles tõusid. Sõime uuesti kõhud täis hommikusöögi puhul ja mina hakkasin koos sõbrannaga Soome poole sõitma. Bussijaamas öeldi alguses meile, et piletid on välja müüdud, aga siis sõitis ette kahekordne buss ja me mahtusime kenasti üles korrusele. Ma pole tavaliselt merehaige, aga napilt läks, et ma ühes tükis sealt bussist Tallinnast maha astusin. 

Sadamaturul kohtusin oma elupäästjatega ehk värskete hapukurkidega, oleksin pidanud ostma neid kümme korda rohkem.
Jõudsin õhtuks Soome ja kusjuures ma olin maganud ainult öösel vaevalised kaks tundi, aga suurt väsimust polnudki. Unustasin kindlasti mingid ülesanded kirja panna, aga siin on selline lühikokkuvõtte minu tüdrukutepäevast- ja õhtust. Jäin kõigega väga rahule ja seda ma ütlesin ka megamega pika toosti ajal oma pruutneitsidele juba tol samal õhtul. Mulle meeldis, et iga detail oli seotud nende valitud teemaga ja eriti tore oli see, et 95 % ajast oskasid nad mind kogu aeg üllatada enda valmistatud ülesannetega või lihtsalt tegevustega. Mulle meeldis ka see, et me suutsime kõik kenasti vastu pidada, olime viisakad, keegi ei joonud liiga palju alkoholi, keegi ei ulgunud kuskil nurgas (mitte, et me tavaliselt alati nii teeks). Ühesõnaga keegi ei teinud endal marki maha.

Elasin selle päeva üle ja jäin ellu! Kahju on ainult sellest, et avastasin laevas olles kotist veel mõned ülesanded, mis mul täitmata jäid. Ma arvan, et pärast pulmi ei tule mul ilmselt kunagi nii lahedat päeva, et terve päev oleks spetsiaalselt ainult minu jaoks planeeritud. Ma ootan kuna ma saaks osaleda kellegi teise tüdrukuteõhtu korraldamises, sest ma polnud kunagi varem olnud sellisel üritusel. 

Aga kui keegi korraldab tüdrukuteõhtut sõbrannale, siis võin anda nõuande: et tehke nii nagu minu naised tegid, lähtuge sellest, mis on pruudi lemmikasjad, tooted, söögid ja tegevused, mida pole ta varem teinud, tehke talle kindlasti natukene raskemaid katseid ja küsige eelnevalt midagi huvitavat ka tema mehelt.

Aeglaselt sõuame - kaugele jõuame!

3 comments:

  1. Te olite oma sõbrannadega ülivahvad!

    Küll on aga kahju, et meil Vabankis oli nii vaikne õhtu. Vähemalt teie tõmbasite oma seltskonnaga peo käima!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vabankis oli jah korraks nagu vaiksem hetk ja siis me millalgi läksimegi edasi Maasikasse :) ja ärisime ikka end tasuta sisse :D

      Delete
  2. Väga lahe! :) Ja mul tuli nüüd värskete hapukurkide isu. :D

    ReplyDelete