ARHIIV

14/07/2016

Jutupaus + viimane võimalus osaleda magnetite loosis!

Lähme nädalavahetuseks Eestisse ja muidugi tagasituleku pileti ostu jätsime nii viimasele hetkele, et vedas lausa, et lõpuks autopileti saime (kuigi netilehel on päev otsa näidanud, et autokohti pole ja päevane reis maksab peaaegu 200 eurot). Inimene pidi nagu oma vigadest õppima, aga ei. Tegelikult peaks praegu vist juba jõuludeks piletid ära ostma...

Tahtsin tegelikult tulla blogiloosist rääkima, aga pean ennast natukene välja elama. Nagu enamus lugejaid vast teavad, siis sain esmaspäeval sõidueksami sooritatud. Ise olin megaõnnelik. Aga reaalsuses on asi nii jube, autosõit on ikkagi nii raske. Kas huvitav Eestis või Soomes käib see saade, kes on kõige hullem autojuht? Ma võidaks vabalt! Ma ei julge isegi näidata, kuidas ma suutsin Prisma parklast väljudes auto kinni panna. No tegelikult ma ei saanud enda parkimiskohast lihtsalt oma arust välja, vaid tegin iga rooli keeramisega asja palju hullemaks. Ütleme nii, et post oli seekord tugevam kui auto. Lõpuks andsin alla, endal nutt kurgus, mõtlesin, et mida teha. Läksin ja küsisin võõrastelt onudelt abi. Õigesti tegin. Lihtsalt jube on sõita. Ma ei saa ise ka aru, kuidas ma load ikka sain. Täna surin keset ristmikku neli korda järjest välja! NELI! Saate aru, ma ei vajutanud gaasi. Nii piinlik. Häbi. Jube. Ma arvan, et kui politsei mind kinni peaks, siis ma laseks lihtsalt suurest hirmust püksid täis.

Meil on kuidagi suur auto ka (Wolksvagen Sharan) ja ma kardan, et kui ma veel neid kriime autole juurde teen, siis autost ei jää varsti midagi järgi. Ma tunnen ennast traktoristina seal roolis. Esialgne plaan oli see suur auto ära müüa ja väiksem sõiduauto asemele osta... Enne kui see mahakandmisele jõuab.

Aga igatahes! Juba homme lõppeb isetehtud magnetite loos ära, seega kes pole veel osalenud, siis on võimalus!
Kliki pildile

8 comments:

  1. Heaks juhiks saabki ainult sõidukogemusega. Anna aega, ning ära mingil juhul loobu. Sõida aga edasi, õpi oma vigadest ja küll hakkab paremini minema. Praegu oled veel ebakindel, pole hullu. Ning parkimisoskus ja auto gabariitide tunnetus tuleb ka (loodetavasti :D) aja jooksul.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kahe lapsega on vastutus palju suurem kui üksi sõites. Ma tegelikult täiega kardan sõita näiteks "kiirteel" Soomes.

      Delete
    2. Olen sõitnud viimase 2,5 aastaga 100 000 km. Load pidin just vahetama (ehk siis 10 aastat sai täis). Ja isegi minul oli päris hirmus sõita Soome kiirteel 400 km. Lapsed ja sõbranna peal. Kiirteel olid kas väga aeglased või kõvasti kiirust ületavad autod. Ehk siis terve tee oli slaalom püsikiirusehoidjaga. Aeglasest mõõda ja kohe reastuda, sest tagant tuli kotkas. Ja niimoodi lõpmatult.


      Nende sõiduaastate jooksul olen teinud ühe avarii koos lastega. Pimedas, maanteel, metsloom jooksis ette. Peale seda kartsin tükkaega pimedas sõita.

      Delete
  2. S.K

    Hahaha, oled nagu mina. Tegin ka laste kõrvalt load. Kui need käes, siis sõita enam ei julenud. Anna endale paar kuud aega ja siis naerad ise ka enda üle. Kõige raskem ongi alguses, aga kogemus üksi sõites palju õpetlikum kui mehe või õpetajaga. Sunni end igapäev sõitma, harjuta tagurdamist. Tunnen end roolis hästi, olen ikka päris mitu aastat sõitnud, mulle meeldib tagurdada aga vot külgbox senini närib mul ajud ära. Sõida julgelt iga päev, kuni väljas on valge ja pole pime:)

    ReplyDelete
  3. Kui ma kolm aastat tagasi load sain, olin kordades hullem kui Sina. :D Mõned päevad pärast ARKi eksamite sooritamist, sain vanematelt kingiks auto ning võisin usinalt paarutama hakata. Enesekindlust täis, läksin sõbrannale järele, et linnast välja ujuma sõita. Sõbranna maja sissesõidu magasin maha ja seega keerasin sisse ühte jummala võõrasse tänavasse, kus üritasin ümber pöörata. Lõpuks olin end rooli pööramisega nii sassi ajanud, et mul oli valida, kas sõidan sisse prügikasti või majaseina. Mõtlesin, et jätan selle auto sinnasamma maha ega tule enam iial tagasi. Pisarad olid silmas, nutt kurgus ja enda peale vihane. Lõpuks panin gaasi ja tegin midagi (mida ma enam ei tea:D) aga kuidagi välja ma sealt sain. Olin sellest nii šokis, et siis läksid meelest parema käe ristmikud ja üldse arusaam, mis või kuidas autoga sõidetakse.

    Teine olukord oli mõned päevad hiljem kui sõitsin töölt koju. Minu töökoha lähedal olid tookord massiivsed teetööd ja ema vandus, et sealt nii lihtne sõita, et vups ja valmis. "Pööra sealt ja sealt maha ja ongi olemas". Ma siis, enesekindlust täis, jälle sõitsin. Muidugi pöörasin valest kohast maha ja sattusin otse teetööde keskele. Selleks hetkeks (jumal tänatud!) oli tööpäev ammu töömeestel läbi ja mina üksinda seal keset liivast teed. Naljakas oli see, et kui ma maha pöörasin, nägin tupiku märki, aga mõtlesin, et "ah, seal raudselt pole tupikut" (?????) ja sõitsin tuima näoga sisse. Muidugi seal tegelt oli tupik, eksole... Nii ma siis olin, mõlemal pool sügav kraav ja minu auto laiune tee. Ega´s midagi, tuli tagurdama hakata. Olin vast nii 300 meetrit suutnud seda teed mööda sõita. Ma ei ole eluski niiviisi hinge kinni hoidnud kui tookord, mil ma 300 meetrit tagasi tagurdasin, palvetades, et ma millimeetritki ei eksiks. Mingi ime läbi ei eksinudki. Küll aga olin enda peale vihane, valmis auto vanematele tagasi andma ja vabatahtlikult load ARKi tagasi viima, öeldes, et pole mulle seda plastmasskaarti vaja.

    Mis ma öelda tahan on see, et tasub proovida ja harjutada. Kuu aega pärast lubade saamist õnnestus mul metsa minnes nt rehv lõhkuda. Aasta pärast lubade saamist jooksis mulle kits tee peale, lõhkudes ühe auto külje ja üks naine parkis mu kord niiviisi kinni, et ma kaalusin tõsimeeli ta käula eest ära lükkamist. Asju juhtub, neist annab õppida. Soovitan gabariitide ja auto tunnetamiseks öösiti mõned ringid teha, siis kui kedagi eriti ei liigu. Ja sõita esialgu trajektooripidi, kus end juba kindlamalt tunned. Hiljem võid oma "ampluaad" suurendada ja mõne uue tee leida jnejne. Kõik on harjumise asi.

    Välja suremist juhtub kõigil, ka kogenud juhtidel. Minu kümmekond aastat sõitnud elukaaslane suretab ka aeg-ajalt autot välja, väites muidugi tõsimeeli samal ajal, et tegelt auto ei surnud, vaid niisama puhkab. :D Seda juhtub kõigil. Peaasi, et närvi ei läheks ja küll saab asi käppa.


    ReplyDelete
  4. S. K
    Kusjuures, tegin load Tartus. Arki tagasi jäudes, kui eksamineerija ütles karmilt "sooritatud", hakkasin nutma. Mu sõiduõpetaja oli paviljonis, kui sisenesin küsis kohe, et mis juhtus. Nutsin ja nuuksusin ja ütlesin "läbi sain". Kujutage ette ta nägu 😃

    ReplyDelete
  5. Ma ei oska seda mujale kirjutada, seega lisan suvaliselt ja teemast mööda selle postituse alla :D Ma leidsin selle blogi läbi Kai postituse, kus ta kirjeldas su välimust, ja miskipärast mõtlesin üle vaadata (mida ma tavaliselt väga ei tee, loen ikka samu blogisid)... ja nüüd olen neli päeva igal vabal hetkel järjest sinu postitusi lugenud :D Öelda tahan seda, et see blogi on nii mõnus- positiivset, negatiivset (millega saan samastuda ja tekitab lausa parema tunde kui tean, et mul üksi pole kehvasti vahepeal ) ja igasugust muud loba, mida on nii hea lihtsalt lugeda. Sa oled ise niivõrd ilus, aus ja julge ininene, et kohe kutsub kaasa elama su toimetustele.

    Täiesti ootamatult on sinu blogi saanud üheks mu lemmikuks ja polegi teisi neli päeva lahti teinud, sest siin veel lugemist küll :D

    ReplyDelete