ARHIIV

17/07/2016

Elu ilma lasteta

Käisime Eestis (hetkel oleme kahekesi laevas teel Soome) ja lapsed olid väga rõõmsad, et nad said maale jääda ilma meieta. Ega nad ei saanud vist aru, et me vähemalt nädalaks nad sinna jätsime. Kas seda nimetatakse pigem oma laste hülgamiseks või suvepuhkuseks? Muidugi täna hommikul nad korraks veidike jorisesid, aga see selleks. Huvitav on see, et kui lapsevanem pole kõrval, siis tundub, et kuulatakse palju rohkem teiste sõna. Õnneks meie lastel on suhteliselt noored vanavanemad, jaksavad olla ja käia lastega ringi.

Ma ei mäletagi, millal me viimati ilma lasteta kahekesi laevaga Soome sõitsime, aga see oli kindlasti väga ammu. Järgmised poolteist nädalat (või vähem) saame proovida, missugune oleks elu ilma lasteta. Me kolisime kokku kui ma olin 7 kuud rase (ootasin Eleanorat), seega polnud me varem kooselu eriti harjutanudki. Kohe tuli laps ja perekond ja nii me siiani oleme elanud. Ja Eleanora on nüüdseks juba koolilaps, läheb ju kuu aja pärast esimesse klassi! Seega võib öelda, et hüppasime suht pea ees pereellu, teadmata, mis meid tegelikult ees ootab.

Aga kuidas järgmine nädal möödub ja kuna kõige suurem igatsus peale tuleb, seda ma ennustada ei oska. (Aasta ema) Ma ilmselt üritan natukene puhata, kuid samal ajal ka viimasedki pulmaasjad joonde ajada. Tahan kindlasti jooksma ka minna, sest viimane trenn oli mul paar nädalat tagasi tüdrukuteõhtul kui eskalaatorist vastassuunas üles jooksin. Kindlasti saan tänu juhilubadele natukene vabadust liikuda erinevates poodides ringi ja osta veel vajalikke pulmaasju.

Teine asi, mis on kindlasti harjumatu, on see, et ei pea arvestama kindlate söögiaegadega ega lõunaunedega, kuigi viimasel ajal ei huvita need uned eriti kedagi peale minu. See tähendab, et ma olen huvitatud sellest, et pisem laps ikka päeval puhkaks, aga viimasel ajal on ta ainult salaja mänginud sel ajal.

Mäletan, et suurem laps magas päeval lõunaund veel 4-aastasena, aga poiss on alles 2-aastane ja juba jaksab olla kogu päev üleval. Siis on oht muidugi õhtusele jonnile, aga kuigi ma olen lõunauinakute täielik pooldaja, siis pole midagi teha kui laps ikka ei maga. Meil on lastetoas pimendav kardin ka, aga kui lastetoa ukse avan, siis on see hoopis vaikselt pea peale keeratud.

Mäletan, et lapsepõlves see tapeedi kiskumine oli nii lõbus. Avastasin, et poiss oli samuti näputööd proovinud, aga õnneks tapeediserva ta ei leidnud...

Aga mina luban nüüd sõiduoskusi arendada ja sõidan öösel Helsingist koju!

No comments:

Post a Comment