ARHIIV

28/07/2016

Elevil pruut

Sõitsin täna kodunt maale ehk siis lausa kiirteel, Helsingis, Tallinnas, Tartus ja veel edasi. Nii päevavalges kui ka pimedas. Väsisin ikka päris ära. Tulime kahe autoga, aga jäime ellu. Soomes oli täna päeval nii meeletult palav, et mul higi tilkus. Ja seda ei juhtu just eriti tihti. Samas oligi hea katsetada uusi meigitooteid, sest ostsin uued asjad ja otsustasin endale pulmameigi ise teha. Isegi Eleanora ei tundnud mind proovimeigiga tehtud pildilt ära ja küsis vanaemalt, et kes see veel on. Ja ma tahan olla oma pulmapäeval ikkagi iseenda moodi.

Jõudsime täna alles hilisõhtul maale, suurem laps oli üleval, aga teine juba magas. Nad on nii suureks kasvanud. Eleanora juuksed on kohe eriti pikad. Eks me olime telefonis ikka rääkinud, et kokkuvõtteks nad said väga hästi vanavanematega hakkama. Natukene kahju kohe, et meie ajakava on kaks päeva enne pulmi nüüd nii täis, et ei saa lastega eriti koos olla. Aga esmaspäevast algab jällegi rutiin, nii et jaksame jaksame!

Kell on hetkel 2 öösel, seega võin öelda, et juba ülehomme on meie pulmad. Ebareaalne. Juba! Ainult paar päeva veel! Kui enne oli kuidagi eriti raske see pulmakorraldus teisest riigist, siis nüüd mulle tundub, et kui homne proovisoeng õnnestub (ja ma kingad ka endale leiaks), siis olen ma tegelikult väga elevil. Positiivne ärevus on juba sees. Ma ei saa üldse aru, miks ma eelmisel nädalal kaks päeva ulgusin ja närvivapustuse äärel olin. Õnneks see läks kiirelt mööda.

Ma olen ju selline, kes igast pisiasjast suudab närvi minna, aga hetkel mõtlen, et see stress oli nii mõttetu. Sain kõik enam-vähem tehtud, mis tahtsin. Ma nii ootan juba kirikusse minekut.
Pulmakleit on kotis peidus. Tõstsin selle sirguma valge lina alla, et keegi ometi ei näeks. Päris valmis kleiti mu seljas pole keegi näinud. Ostsin selle tegelikult juba 11 kuud tagasi ja siiani pole kahetsenud oma valikus. Kuigi esimestes kleidiproovides muutsin pidevalt meelt ja lõppude lõpuks valisin hoopis teise lõikega kleidi.

Ootan, kuidas mees mind esimest korda pulmakleidis altaril näeb ja mina ka teda seal ootamas. See on just see hetk, mida ma enda peas olen ette kujutanud. Tema riietust valisime me koos ja lõpuks valisime hoopis midagi muud kui esialgu plaanisime. Ta tundus kohe nii mehelikult viks ja viisakas. Minu armas Tambu.
Fotograaf: T. Siipan
Kes oleks arvanud, et kui me aastal 2005 Treffneris esimesel koolipäeval humanitaarklassis esmakordselt kohtusime - siis nüüd aastal 2016 abiellume? Lõpuks ometi on varsti käes Meie päev.

2 comments:

  1. Mul on nii hea meel, et su stress lõpuks nõrgema lülina järele andis!

    ReplyDelete
  2. Palju, palju õnne ja armastust teile!

    ReplyDelete