ARHIIV

14/06/2016

Sõita ei oska, midagi ma ei oska

Fotograaf: V. Laurila
Olen lugenud blogiauhindade jagamisest mitmeid postitusi ja tundub, et üritus oli päris tore. Keegi midagi tobedat ei teinud ja kollane meedia peab nüüd ise teemasid välja mõtlema blogijate kohta. Mina küll ei ütleks, et eelmisel aastal oleks liiga palju ruumi olnud, asi oli pigem selles, et inimesed valgusid laias ruumis laiali laudade taha istuma. Millegipärast tuli mulle jälle pärast neid blogijutte eile korraks selline tunne, et ah, paneks blogi kinni või muudaks hoopis selle nime liinasoomes blogiks. Aga siis see läks mööda ja siin ma olen.

Tegelikult mul oli eile kiire päev. Autokoolis on nüüd vaja ainult üks teooriatund veel kuulata ja siis see osa on korras. Sõidud on hoopis omaette teema. Eilne sõidutund läks nii metsa, et õpetaja läks ka lausa närvi ja ütles, et kui ma nüüd teda ei kuula, siis ta ei õpeta mind enam. Nojah. Tegin midagi valesti (viis korda järjest) ja keegi ei öelnud mulle, mida ma teisiti pean tegema. Jah, hiljem muidugi seletas, sest tol hetkel polnud aega. Loogiline. Olin siis terve sõidutund vait. Siiamaani halb olla. Ma lähen nii närvi kui seda mõtlen. Noh, üritame unustada. Reedel on mul topelttund. 

Käisin täna jooksmas. Ei viitsinud eriti, aga homme peavad jalad puhkama, et ma neljapäeval ikka oma 5 km jooksu võidaks. No reaalselt ma ju tean, et ma ei võida kogu üritust, aga kaotama ma ka ei lähe sinna. Oleme tiimiga ja kuna mul pole erkroosat spordisärki, siis selle peaks ka nüüd valmis ostma hiljemalt homme või ülehomme.

Mul on üldse halb tuju täna. Peaks ometi rõõmus olema, aga miskipärast ei ole. Nädalavahetus oli tore, aga ikkagi kõik on nagu kaos. Pole õrna aimugi, mida ma näiteks sügisel teen. Mõtlen küll õppima minna, aga äkki ma muudan jälle meelt nagu kombeks. Olen töökohti ka veidike otsinud, aga ma ei taha oma ameti peale isegi tööle minna. Ei tea. Ma ei tea, kas mul on närv must veel eilsest, tänasest või hoopis tulevast. Igatahes kuidagi nõme on olla. On palju asju, mille üle võiks hetkel rõõmu tunda, aga mina hoopis muretsen kõige pärast, mis on tagaplaanil.

Täna oli mul viimane teraapias käik. No enne nn. suve. Viskasin kõik asjad prügikasti, mis ma seal teinud või kirjutanud olin, sest ma ei taha, et keegi neid näeks. Ilmselt mul see sama teraapia siiski enam ei jätku, sest olen käinud seal juba päris pikalt. Tegelikult ajastus on väga vale, sest praegu on kohe eriti palju asju, millepärast ma kergelt stressi lähen, aga lapsed on varsti kodused nii, et siis ma ei saaks nii kui nii kuskil sellistes kohtades käia. 

Söön hetkel kuivatatuid puuvilju ja mõtlen, et mis küll edasi saab.

2 comments:

  1. Kuivatatud puuviljad on hea mõte, aga veel parem oleks üks õun päevas.
    Edasi ei saa muud midagi, kui et kõik läheb hästi.

    ReplyDelete
  2. Minule õpetas Margo natuke sõitmist, kas Tambet ei aitaks sind? Kuigi jah mäletan et 1 kord läksin autokoolis rooli ja kohe Turu tn-le...pidin hirmust püksi tegema :D

    ReplyDelete