ARHIIV

17/06/2016

Läksin võitma, jäin teiseks!

Oh! Ma ei suuda ise ka uskuda, kuidas ma küll nii heale kohale end jooksin. Minu elu esimene jooksuvõistlus (täiskasvanuna) ja ma ikkagi nimetan seda maratoniks, mis siis, et ainult 5 km pikk. Aeg oli 22:30 (esmaspäeval harjutades oli veel 26:40). Ehk 1 km = 4.30 min. Seega minu puhul väga hea! Ma ütlesin, et ma võistlen ilmselt ainult iseendaga. Meie Ladyline jõusaali poolt oli kaks jooksurühma, aga kuna meie rühmas oli vanem daam ka, siis leppisime kokku, et mina ja üks teine võime ette poole joosta kui tahame (et mitte peatuda). Osalejaid oli kokku 500 - Keski-Uusimaa leht.

Ma olin juba ammu öelnud, et ma lähen võitma. Tegin endale justkui meelepetet, sest sisimas teadsin, et ma ei suudaks ju ometi esimest korda kiiruse peale joostes kogu üritust ära võita. Aga selline mõttejõud aitas! Ma tean, et oleksin ilmselt pidanud natukene veel ennast sundima, sest mul polnud isegi janu pärast jooksmist. Lisaks sellele sain mu lemmiknäitleja Iina Kuustonen'i mehele intervjuud anda. See sisaldas ainult paari küsimust, mäletan seda, kuidas vastasin: "Läheb hästi ja higiselt".

Ega jooks päris viperdusteta ei läinud. Esiteks sadas kogu päev vihma. Kohati lausa paduvihma. Seda ka jooksu ajal. Mul pole kogemust suure rahva hulga sees jooksmisest, kuid õnneks hakkasime ühe teise Ladyline naisega kohe alguses murult-ja teeribale vaheldumisi sik-sakiliselt teistest mööda kimama. Üksi ma ilmselt poleks julgenud. Keset kõike ilmus minu pere mind filmima, et ma ikka tublisti edasi jookseks. Tegelikult ma saingi indu juurde ja jooksin end enne teist kilomeetrit kolmandaks-neljandaks, aga üle poole tee oli veel ees.

Minu suurim hirm oli see (pulsikella mul ju pole!), et jooksen hinge kinni ja jään tobedalt enne finišhit seisma ja kõik teised jooksevad minust mööda... Oleks olnud kurb vaatepilt. Hakkasin lõpu poole teise jooksja selja taga tempot sisse võtma ja kuna nägin, et enam pole palju jäänud, siis tegin väikese spurdi ka. Selle hirmuga, et tema ometi minust mööda ei vuraks. Ja seal ma olin. Finišhis! Kus mu väike perekond juba kenasti ootas mind. Ja eriti hull vaatepilt oli see, kuidas Eleanora ahastusest nuttis. Ikka sellepärast, et näed, emme ei saanudki esimest kohta! Oh jumal! Päriselt!?

Ma üritasin kodus muusikat ka vanasse mp3-mängijasse panna, aga see ei töötanud. Võtsin ikkagi telefoni ja kõrvaklapid kaasa ja panin Youtubest playlisti mängina. Oh seda üllatust kui mu lood hakkasid teisel kilomeetril vahetuma iga 15. sekundi järel ja mida ma kuulsin? Neid lastelaule, mida ma Lennartile hiljuti lasknud olen. No proovige ise Elevandimarsi, Enrique, Ihahaa ja Sanni remixi järgi joosta. See oli nii naljakas ja kuna ma ei tahtnud ometi sekunditki kaotada, siis ei hakanud ma seda muusikat vahetama kah...

Aga tegijatel ikka juhtub! Auhinnaks said seekord kõik lilled ja võtmepaelad, aga kuna tegu oli pigem sellise heategevuse üritusega, siis loositi seal hulganisti auhindu välja, aga ma ikkagi ei võitnud midagi. Esikoht oleks minu meelest ikka võinud midagi saada, aga nojah... Enamus inimesi olidki 3-6-liikmelistes gruppides ja erinevates kirjudes kostüümides. Nagu halloweeni põgenemispidu. Muidugi ka kolm parimat kõige lahedamates riietes jooksugruppi said autasustatud: nahkhiirte kolmik, roosade parukate ja prillidega kolmik ning täielikus politseivormis kuus naist. Nemad ilmselgelt läksid jooksu nautima... Mina isekana inimesena tahtsin lihtsalt võita. Ahjaa, Ladyline jooksjatel oli see õhupall terve jooksu ajal pluusi või nokatsi küljes!

Siin pildil kihutasin ma vist neljandast-viiendast mööda tänu sellele, et mulle hõigati: "Jookse, jookse!":
Äkki ma peaks ikka ala vahetama ja hoopis sportlaseks hakkama? Jälle mina ja mu sada ametit.

5 comments:

  1. Väga tubli ju oled😊 jõudu sulle:)

    ReplyDelete
  2. Nii tubli!

    Ma olen ühe korra jooksnud 3,5 km ja jäin ka teiseks, tagantpoolt. :D :D

    ReplyDelete
  3. Väga super aeg!
    Palju õnne!
    Loeksin heameelega su sportlikest tegemistest, sest nagu võidust näha, siis eeldusi on.

    ReplyDelete
  4. See, kui keegi kõrval ergutab, nagu Sul "jookse, jookse!", annab nii palju juurde. Meenutan ikka seda meie köievedu jaanipeol, kaasaelajad karjusid ja ergutasid nii kõvasti, et ma lihtsalt tõmbasin seal 5 inimese kambas, andes kogu jõu, mis mul endal olemas oli, hoolimata sellest, et poolfinaalis külje paigast tõmbasin. :D

    ReplyDelete