ARHIIV

26/05/2016

Fotosessioon, mil ei tohtinud naeratada

Üks fotograaf kirjutas mulle ja üsna ruttu leppisimegi kokku, et millal ja kus pildistame. Tema poolt oli ainsaks nõudmiseks, et mul poleks ehteid ega peosoengut ning võimalikult tavalised riided. Tundus nii lihtne. Iga kord kui keegi uus fotograaf mind pildistab, siis on raske ette kujutada, et mida ta minust tahab. No selles mõttes, et mis külgi ta minus näeb ja mis visioon on tal tekkinud piltide suhtes. Enamus asjad räägimegi me enne fotosessiooni alati ära, põhiliselt küll riietuse osas. Aga ikkagi kõik eelnevad fotograafi tööd on ju tehtud teiste inimestega ja mina olen... mina. Ei taha kellelegi pettumust ka valmistada.

Seekord kohapeal esimese klõpsu ajal ütles fotograaf mulle, et ta sooviks selliseid ilmeid, mis oleksid pigem kurvameelsed ja tõsised. Selle peale hakkasin ma muidugi naerma, sest kui keegi käsib olla tõsine, siis tekib kohe vastupidine reaktsioon. Esimene mõte oli mul see, et appi ma olen ju tõsisena nii kole, miks ta tahab sellest pilti teha.

Hiljem rääkisin fotograafiga niisama juttu ja sain teada täpsemalt, et mis teemal ja miks ta sellist meeleolu otsib. Mulle tundus see alguses täielik väljakutse, sest ma olen harjunud vaatama, et minu puhul on ainult naeratusega pildid õnnestunud. Selle fotograafi stiil on selline võimalikult naturaalne ja lihtne. Ja depressiivne. Tema meelest on kõige tähtsam pilk. Samas osadel fotodel varjavad mu juuksed kogu mu näo või keha ära.

Vahepeal mossitasin niisama ja teisalt mõtlesin omi mõtteid. Siin on mu üritused:
Fotograaf: J. Roppola

4 comments:

  1. Millest sa räägid, naine? Sa oled igatepidi niii ilus, et mul on täielik girl crush. Vahet pole, kas naeratad, oled tõsine või mis iganes! :)

    ReplyDelete
  2. Replies
    1. Minu enda jaoks natukene harjumatu ja teistmoodi lihtsalt :) aga tegelikult peabki uusi asju proovima ju.

      Delete
  3. Mulle väga meedib see alt teine pilt!

    ReplyDelete