ARHIIV

07/05/2016

Ebareaalselt halb ja blogiauhindade hääletus

Äärmustest äärmustesse. Nagu ka tänased blogipostituste teemad. Ma ei viitsinud mitte kuidagi kahte erinevat postitust teha. Räägin siis alustuseks, mis minu seis on. Mina vähemalt küsin vahel teistelt nii. Räägime ilmast ja siis asjast.

Pole ammu nii häid ilmasid olnud, aga kahjuks ma ei tunne sellest mitte mingit rõõmu. Minul oleks tõsiselt savi, mis maailmas toimub, aga lapsed peaksid ju ilusate ilmadega võimalikult palju õues käima ja nende pärast end üldse tegutsema sunningi. Näiteks kasvõi söögi tegeminegi. Poleks lapsi, siis vist ei teekski teinekord lausa kuude kaupa süüa. Sama kehtib pesude pesemisega. Ja üldse koristamisega.

Loen erinevaid aforisme ja mõtlen kui palju hullem teistel mujal maailmas on. Ei aita. Kui elurõõmu pole, siis seda lihtsalt pole. Ja kannatajateks on need inimesed, kes mu ümber on. Mina ei oska elurõõmu ja motivatsiooni kunagi ise üles leida. See tuleb tavaliselt ise mu juurde tagasi. Vähemalt siiani on tulnud, vahel läheb kauem aega, teinekord vähem... Ausalt öeldes see ongi mu ainukene lohutus. Et see vastik tunne on ainult ajutine olek ja kõik läheb mööda. Alles oli kõik nagu paremini... Või siiski mitte.

Mida päikselisem ilm, seda rohkem ma nelja seina sisse tahan end peita. Olingi juba umbes nädal aega toas istunud ja teinud "ei midagi", sest polnud motivatsiooni enam püstigi tõusta. Kõik kadunud. Ma ei tea, midagi nagu otseselt ei juhtunud ka. Enesetunne lihtsalt muutus seekord siis sajast nullini, mitte vastupidi.

Kadus kõik "hea" minema suure hooga ja mina ei tahtnud muud kui oodata ainult ööd. Lõpuks jõudis märkamatult kätte reede ja mõtlesin, et äkki täna on see päev, et liigutaksin end. Rohkem nagu ennast ikka sundides, aga lootes, et eluvaim hakkaks tasapisi tagasi tulema... Kuid elul olid omad plaanid.

Juhtus nõnda, et jäime haigeks. Polegi veel sellist juhust olnud, et kogu pere korraga okseviirusesse oleks nakatunud, ilmselt tegu on selle kuulsa noroviiruse või miski muu taolisega. Ma ei hakka kirjeldama, et kes oksendas või kui mitu korda ja kes viimse hingetõmbeni maovedelikke enda sees kinni hoidis, aga nii palju võin öelda, et väga jube oli kõigil olla. Nüüd on veidike parem, aga ikkagi muljub midagi sees... Nii lastel kui ka mul.

Fotograaf tegi juhuslikult sellise ebareaalse töötluse mu pildile ja ausalt öeldes just selline tunne mul eile öösel oligi. Nagu oleks silmad kinni hõljunud ja keerlenud universumis samal ajal oksemaik suus...
Fotograaf: T. Salminen
Rõõmsamatel teemadel jätkates mainisin juba blogi Facebooki kodulehel, et käimas on Eesti Blogiauhindade 2016 hääletus ehk www.bestblog.ee lehelt leiab selle kohta kogu info. Kes tahab hääletada!? Mina olen muidugi kõikide oma lugejate üle ikka õnnelik, mis siis, et mulle tundub, et vahel ma ei anna blogi lugemiseks eriti põhjust või lihtsalt kaon mõneks ajaks kuhugi ära. Tegelikult mulle meeldib kirjutada ja ma arvan, et jätkan ka edaspidi ikka blogimisega. Kui kellelgi on soovi, siis võib jätta kommentaariumisse teemasid või küsimusi, millest ma lähiajal blogida võiksin. 

Lisan siia ka lingi, mis peaks töötama, kuid paljudel siiski ei lase see mingil põhjusel üldse hääli jagada.

Igatahes minajamuud.fi blogi leiad "Elulised blogid"- kategooria alt ja kõiki blogikategooriaid ei peagi osalemiseks valima. Nagu aru sain, siis kõikide hääletajate vahel jagatakse ka mingi auhind välja.

Mina andsin oma hääled juba ära. Tee seda ka sina kui aega leiad! Parimate blogijate auhinnad jagatakse välja 11. juunil ja mul pole õrna aimugi, kas ma ka sel aastal sinna lähen. Kes lähevad?

No comments:

Post a Comment