ARHIIV

11/03/2016

Pildi peal on elu ilus ehk minu teisipäevane teraapias käik

Nii lihtne on teeselda teiste ees kui hästi oma eludega hakkama saadakse. Kõike osatakse, kõik on eluga rahul. Kust sellist rahulolu müüakse? Võtaks ka korvitäie. Aajah, see algab ju iseendast... Aga sinnani on veel pikk tee minna.

Eelnevalt mainitud teesklemise all mõtlen näiteks seda, kuidas saadakse hakkama iseendaga (enesehinnangust trenni ja toitumiseni), laste kasvatamisega, sugulaste-sõprade või muude suhetega. Ma olen selle võrra negatiivne inimene (mitte kogu aeg, kuid siiski...), et ma olen tähele pannud, et teatud ajaperioodil lausa otsin alateadlikult ka teiste kirjutistest vahel puhast halamist ja vingumist. Samas kui naeruväärsete asjade üle hädaldatakse, siis hakkab see pika peale silma riivama. Aga kellele ei meeldi, see ei pea ju ometi lugema.

Blogi pidamine on nagu teater. Kui on huvitav etendus, siis publikut jätkub. Ma võiksin lausa tsirkust üleval pidada, aga ma ei soovi anonüümsete kommenteerijate ohvriks langeda. Seega kurdan suuremad asjad lähedasematele inimestele ja kui jälle hingata jaksan, siis mõtlen muule. Tegelikult otsustasin, et ei kurda ka enam. Pole midagi ju kurta. Ma pigem teavitan eluoludest, mis, kuidas, kus ja kellega...

Hiljuti oli naistepäev. Lilled, kook. Kõik eputasid netis oma kimpudega. Heas mõttes. See on ju tore. Ilusaid lilli on ikka hea vaadata. Mul oli lihtsalt tol päeval teraapia ja hullemini poleks saanudki see vist minna. Mõistan, et kõike ei tohi rääkida väljaspool teraapiarühma (see on selline rühmateraapia grupp) nimedest ega isikutest, aga kuna minu kohta ka edastati infot, siis pole see enam mingi saladus. 

Ühesõnaga ma üritan enda õe teemat (kes teab, see teab) tegelikult vältida ja teeselda, et saan vaimselt hakkama. Eks ma saangi mõnes mõttes paremini hakkama kui näiteks neli aastat tagasi... Sel sügisel tundsin teatud mõttes rahu üle pika aja, kirjutasin sellest isegi postituse hiljuti blogis. Igatahes iga kord kui ma natukenegi suudan teatud sorti maski ette tõmmata endale, et nii juhtus ja elu läheb edasi ja mina elan... Siis juhtub ikka olukordi, mis mu rajalt täiesti maha tõmbavad. Seekord osutus see päev naistepäevaks. Mitte tähtpäeva puhul, vaid ikka selle, mis teraapias juhtus. 

Ma olen seal ühes kindlas rühmateraapias käinud septembrist alates. Kord nädalas. Nagu olen aru saanud, siis umbes iga poole aasta tagant tuleb ka uusi inimesi rühma. Mõni lahkub vahepeal, sest ei meeldi või läheb haiglasse jne. Seekord oli jälle paar inimest, kes on alles alustanud. Kui terapeut küsis minu käest pool tundi enne lõpetamist midagi väga otsekoheselt (tavaliselt ta nii ei küsi), siis keegi teine sekkus vahele ja küsis, et kas mu õde on Linda. Ja lisas veel mitu küsimust jutti (seoses tema surmaga ja kuulujuttudega jne). Meil on väike rühm ja kõik vanad olijad teavad natukene teiste isiklikest asjadest (traumadest ja kogemustest), seega oli see väga imelik hetk.

Nimelt sattusin rühmateraapiasse nüüd Linda endise klassikaaslasega, ühe tema väga hea sõbrannaga (ega mina ei olnud näinud neid tema 9.-klassi kõiki sõbrannasid). Edasi läks asi nii, et üks sai paanikahoo ja siis teine ja ma üritasin end nii koos hoida ja samal ajal rääkida temaga. Isegi terapeut tundus natukene segaduses olevat. See sõbranna oli jõudnud juba sõnumeid saata selle kohta, et mina olengi see, kelleks ta mind pidas. See on vist neljas kord kui mind tuntakse ära Lindana või tema õena siin linnas, kus me elame (ja elasime ka varem), sest me pidavat ikka niivõrd sarnased olema...

Terapeut ütles, et ta ei tohi öelda, et Linda õde ehk mina siin rühmas olen, aga tol hetkel ma ütlesin "ihan sama" ehk ükskõik. Ma oleks need samad asjad rääkinud ka siis kui ta oleks vist tänaval minu käest küsima tulnud... Aga ta on nii tagasihoidlik, et arvas, et kujutab ette meie sarnasusi... Noh ja igatahes... Kuna ma pidin ikkagi pärast teraapiat suhteliselt kohe koju tulema, et lastele lasteaeda järgi minna, siis polnud mul aega sinna edasi nutma jääda. Läksin vetsu, et end kokku võtta. Ja siis sain hoopis paanikahoo, kopsud jooksid kinni ja minu seest tuli ainult hingeldamise kriipimise ja vingumise vilinat. Kõndisin pool tundi koju ja ulgusin. Teesklesin, et ma ei nuta. Sest millegipärast oma tunnete näitamine on häbiväärne. Miks ma nii tunnen? Üks rühmakaaslastest küsis veel teraapias, et kas ta tohib mind kallistada, aga ma vastasin talle, et ma pole seda väärt.

Koju jõudes oli natukene parem. Kõndimine aitaski seekord. Võtsin oma rohu ja tõin lapsed koju. Tegelikult olin ikka endast eemal ja emotsionaalselt täiesti segi pekstud. Ikka ja jälle. Panen selle sahtli peas kinni ja siis juhtub nii...

Kell oli viis õhtul kui ma sain enda naistepäeva õnnitluse ja lilled. Aga ikkagi läks kõik metsa.

Panen netti vahelduseks ilusaid pilte, sest tahan teha eelkõige endale nägu, et kõik on ilus. Vahet pole. Elu läheb edasi. Mul pole aega diivanile jääda. Ma PEAN elama. Teesklen seega ainult iseendale. 
Fotograaf: A. Pesonen
Väga teemaväline, kuid mind kohutavalt häirib kevadpäike, mis paistab otse silma ja on nii vastikult kirgas... Pimestav ja ebameeldiv. Lumi võiks täiesti ära sulada ja pärast seda lõpuks normaalne kevad alata. Samas ma hingepõhjas tahaks pimedat talve juba tagasi. Ilmselt olen ainuke, kes nii mõtleb.

6 comments:

  1. Noh,loota võib ,et see ereda päikese kartus on kilpnäärmega seotud.Mul oli nii eile,23.ndal,täiskuu päeval.Korter päikesepoolne,nii nii ere oli.Kannatasin ta välja ainult läbi siniste kardinate.Tahtsin,et oleks juba õhtupoolik,mahe loojuv päike.

    ReplyDelete
  2. Mul läks trenni tehes süda pahaks..
    Sa oled nii ilus, tore, osav ja tark! Tee kõike, mis sulle meeldib, meisterda asju ja kirjuta siia õpetus (sul tuleb see hästi välja). Sul on nii hea maitse, kaunistad oma kodu igasuguste huvitavate asjadega. Palun ära ole kurb, ela, ole positiivne. Elus juhtub kurbi, kohutavaid asju ja sellega tuleks leppida. Unustama midagi ega kedagi sa ei pea ju, mälestus jääb. Ära unusta kõige kõrval inimesi enda ümber armastada, iial ei tea, mis elu toob. Leia rahu. Mulle isiklikult tunduks sellisena kuidagi..mõttetu elamine. Ma ei tahtnud sind solvata, lihtsalt panin kirja mõtted, ja millisena sa mulle tundud. Ma ei taha, et sa oleksid kurb... :( tahan, et sa õnnelik oleksid.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei, loen vaid su blogi

      Delete
    2. Okei. Ma lihtsalt olen tõesti vahel päris põhjas omadega. Teinekord (harva) loen isegi vanu postitusi ja mõtlen, et võiksin enda teada neid asju hoida ja elust rohkem rõõmu tunda, aga see pole nii lihtne kui arvatakse.

      Eks ma ikka üritan. Raske on olla positiivne kogu aeg. Ma ei oska. Aga proovin.

      Delete
    3. Eks jah. Samas nagu tahaks kirjutada, kuid samas siiski endale hoida.. Mina arvan, et kogu aeg ei peagi positiivne olema, eks igaühel omad kurvad hetked.

      Mul juba mitmeid aastaid tagasi tuli lambist paanikahood ja tahtsin lihtsalt põgeneda. Lihtsalt läksin raudtee viadukti alla ja istusin ja jõin ja suitsetasin ja lõikusin ja karjusin ja nutsin, et miks ma ei oska olla normaalne ja seltsiv. Ilma oma meheta ma poleks siin. Nüüd enam-vähem kõik okei, lihtsalt närvi lähen ruttu ja ei oska rahuneda. Nii raske.

      Delete