ARHIIV

15/03/2016

Minu neerupõletik ehk kuidas ma eile haiglasse sattusin

Ma polegi vist blogis rohkem maininudki, aga pärast Läti - Eesti reisi algasid mul kodus meeletud alakõhuvalud. Siis sain kilpnäärme vereproovide tulemused kätte, mis olid paigast ära ja seostasin pikaajalist madalt palavikku sellega. Tegelikult mul kõht valutas ikka täiesti jubedalt, aga mõtlesin, et ju siis naiste värk.

Nädal hiljem olin juba peaaegu unustanud need hädad. Aga siis pärast seda kui sel laupäeval sünnipäeval käisime, mul hakkas koju tulles öösel kõht valutama. Ma olin kindel, et mul tekkis jälle allergia alkoholist. Kuigi ma ei joonud kahtlaseid siidreid ega muid uusi jooke. Valutasin, mis ma valutasin, aga pühapäeva veetsin ma suht kägaras. Mõtlesin ja sisestasin endale, et ma kujutan seda kõike ette ja ju siis mul on stress. Keegi ei võta mind kõhuvaluga tõsiselt. Pühapäeva õhtul veel kraadisin end igaks juhuks. Ikka selline vastik väike mõttetu palavik. Piisav, et enesetunne juba halb oleks, aga mitte nii kõrge, et arstiabi kutsuda. Ja kui kogu aeg on kehas külm olnud, siis ei olegi nii vahet enam...
Öösel valutasin edasi. Valuvaigisti ja mu õhturohi mõjusid ajutiselt, aga varahommikul oli juba jube olla. Ükski asend polnud hea. Külg valutas, kõht valutas. Valu kiirgas igale poole. See polnud enam seeditav valu. Hingamine oli valus, ka rääkimine. Hommikul viisin suht "roomates" lapsed lasteaeda ja küsisin kohe abi väiksema lapse lahti riietamisel. Tulin koju ja helistasin kiirabisse, aga kuna mu vaevus oli pikaajaline, siis nad käskisid mul ise kohale minna. Nojah, raiskasin nende aega, aga enne kella 8 polnud veel esmaabi (terveyskeskus) telefoniliinid avatud. Rongi ja bussiga variant jäi ära, sest ma polnud selleks füüsiliselt võimeline. Tellisin takso. Esmaabis ootasin kõigest pool tundi. Mind kuulates ja katsudes ning valude põhjal saadeti mind haiglasse, sest arsti suur kahtlus oli, et mu pimesoolega on midagi valesti. Kehatemperatuur oli kõigest 37.2 sel hetkel, aga nende arust polnud see midagi. Ja ma olin ka kindel, et eks see on pigem kilpnäärmejamaga seotud.

Hyvinkää suunas autoga sõites iga teeauk ja mägi vibreeris mu valu tugevamaks. Sinna jõudes oli palavik veidike tõusnud, kuid mitte märgatavalt. Mind piinati ehk katsuti uuesti keha läbi. (Terav) Valu oli paremal pool külje peal ja kõhus. Oh kurat kui arst mulle rusikaga vastu selga pani. Ma röögatasin ja ütlesin, et see küll nüüd ilus polnud. Mainin ära, et mu arst oli noor mees, kes soovis "ka igasuguseid muid" uuringuid teha ja mõnest ma keeldusin esialgu ja küsisin, et kas ma võiks end enne täis juua... Väga asjakohane, aga palun mitte. Igatahes valu oli nii kaugele levinud (naerda oli ka valus), et mulle tundus, et igalt poolt valutab.

Mind saadeti vereproove tegema, et juhul kui operatsioonil läheb teiste verd vaja... No selle jutu peale ma minestasin sinna korralikult ära. Siinkohal ma ikka veel imestan, et kuidas ma olen kaks last sünnitanud... Eriti tobe, aga medõde lubas mulle kleepsu anda kui ma ära ei minesta... Noh kleepsu ma ei saanudki. Igatahes olin uimane ja tegin uriiniproovi ka, aga segaduses lasin hoopis käsidushiga püksid märjaks. Jumala eest, kas ei või hullemaks minna. Kõndisin mööda musta joont (põrandal on selline tee, mis juhatab õigesse kohta) ja ma lootsin, et mul on hoopis mingisugune lihasrebend või ükskõik mis muu vaevus, peaasi, et mu kõhtu ei lõigata. Ma olen alati kartnud keisrilõikeid ja kõiksugu operatsioone ning kuna ma olen suutnud seni säilitada end nii, siis peaasi, et keegi ilmaasjata mind lahti ei lõikaks.

Medõde tuli mu juurde, et valuvaigistav süst teha. Juua ega süüa ma ei tohtinud (ma polnud selleks ajaks umbes 14-16 tundi midagi söönud-joonud), sest neil oli kahtlus mind opile saata. Aga iga kord kui ma minestan, siis mul on meeletu hapniku puudus ja koheselt vaja külma vett saada. Mina aga sain ühe väikese lonksu. Süsti sain ka ja kõndisin kenasti medõe kõrval ootesaalist siis mööda ja kukkusin uuesti kokku. No nii. Tsirkus missugune. Ma arvan, et see on see nõelafoobia ja nõrkus üheskoos. Siis toodi mulle vist voodi kuni ma seal koridori põrandal pikali suht teispoolsuses magasin ja kui ma lõpuks silmad lahti tegin, siis mõõdeti mul juba vererõhku. Ilusad 92/53. Nojah. Ikka olen elus ja mis mind küll vaevab?? 
Proovide tulemustest selgus ikka, et põletikunäitajad on natuke üle normi - 37, nad ütlesid, et peaks olema alla 10. Ja siis hakati rääkima esimest korda neerudest. Oh ma olin õnnelik. Mind ei lõigatagi pooleks. Valuvaigisti mõjus juba selleks ajaks veits ehk valu piirkond oli nüüdseks pigem ainult külje peal, mitte enam nii palju kõhus. Katsuti ja kontrolliti pidevalt. Arstiabi üle kurta ei saa. Hooletusse mind ei jäetud.

Mind taheti jätta sinna ööseks, aga küsisin head (kanged) valuvaigistid, et ma saaks ikka kodus hakkama. Nüüd on 10-päevane antibiootikumikuur vaja läbi teha ja võtta rahulikult. 

Mina aga mõtlen, et miks mul ei või olla isegi tavaliste haiguste puhul "tavalisi" sümptomeid. Miks mul valutas just sealt, et arstid ka segaduses olid. Oleks seljavalu olnud, siis oleks ehk lihtsam olnud diagnoos panna. Ilmselt mul oli ikka paar nädalat tagasi mingi põletik, aga kuna mul olid erinevad sümptomid kui teistel, siis arvasin, et see oli ainult naiste asjadest tingitud.

Täna olen voodirežiimil. Homme vast ka. Ja ülehomme... 

Soome keeles mu diagnoos on "munuaistulehdus" ja arsti käest uurisin, et just nimelt see "munuaisaltaan tulehdus" ehk eesti keeles neeruvaagnapõletik.

10 comments:

  1. Parane kiirelt! Ma olen neeruvaagnapõletikuga haiglas olnud ja ütlen ausalt, et minu jaoks oli see valu hullem kui mõlemad sünnitused. Minul kaasnes küll ka 41 palavik, sonimine, meeletud värinad ja tagatipuks polnud neil vabu palateid ja mind jäeti keset koridori ratastooli värisema ja oksendama. Kaunid mälestused :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul oli sama mõte kui end hommikul taksosse vedasin: "Tundub, et see valu on kohati hullem kui sünnitusvalu!" Ja kusjuures värinaid oli, aga arvasin, et ma lihtsalt olin närvis.

      Delete
  2. Saa terveks:) Mul oli samuti neeruvaagnapõletik samade sümptomitega.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Samuti ilma seljavaluta? Jube salakaval haigus ikka. Õnneks valuvaigistid ja antibiootikumid ikka mõjuvad. Tunnen end juba inimesena.

      Delete
  3. Samuti ilma seljavaluta, oli kõhus ja kiirgas küljele. Mul oli see suvel, väljas oli kuum aga mul oli 40c palavik. Kolmas päev läks paremaks :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. See, et külmetusest neeruvaagnapõletik tuleb pidigi MÜÜT olema. Seega suvel, talvel - igal ajal. Kahjuks.

      Delete
  4. Mul on krooniline neeruvaagnapõletik küljes ja nii juba 12 aastat. Aastas olen vähemalt 3-5 korda maas ja pikim ravikuur on olnud kaks kuud. Aga sulle nii palju, et parane kiiresti :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. "Doktor Google" ütles jah, et 30% juhtudel jääb see krooniliseks haiguseks. Sellepärast loodangi, et saan korralikult välja ravitud ja nii ei juhtu... Jube kui ikka sul 3-5 korda seda sama jama.

      Delete
  5. Mul olid täpselt samad sümptomid kui Tartus emosse läksin ja siis pakuti esimena, et "ega teil gaasid ei ole?" :D no krt, nii äpu ma ei ole et gaasivalu pärast emosse lähen. Peale 5 h uurimist puurimist puurimist diagnoositi ka neerupõletik. Õnneks mul ühest antibiootikumikuurist piisas.

    ReplyDelete