ARHIIV

21/02/2016

Ma usun hingedesse, sest olen näinud...

Olen päris pikalt mõelnud, et mis teemadel ma blogis kirjutan või mitte. Nagu lugejad juba teavad, siis mul on omad reeglid: "Tohib, ei tohi ja nii edasi..." Teemakategooriad, millest ei ole sobilik avalikult rääkida. Ma olen täna kuidagi emotsionaalselt väga väsinud. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olengi väsinud, sest mitu nädalat on läinud kiiruga (hullupööra tegutsedes) mööda ja nädalavahetusel olid meil külalised. Või on mul juba järgmine masendus tulekul. Tõsiselt loodan, et mitte, ma ei jaksaks seda. Ma ei suhtle eriti tihti oma lähedaste ega sõpradega, sest kõik alati ju loevad blogist, mis mu elus toimub, kuidas läheb ja millega tegelen. Ja samas mina ei tea teistest midagi.

Kui päris aus olla, siis... Eelmisel nädalal ma tundsin, et mu elu hakkab suunda muutma. Igatahes, tulin praegu arvutisse ja mõtlesin, et kirjutan sellest, mida paljud võibolla minu kohta ei teagi. Pealt paistan ju teiste sõnul nii normaalne (mida iganes see ka ei tähendaks) inimene ja mul on kõik sahtlid peas korras. Eks jah. Välimuse järgi neid asju siis hinnataksegi?

Aga ma kirjutan ikkagi. Ma loodan, et ma ei hakka kahetsema. Kirjutan enda mõtetest ja sellest, mis toimus mu peas pärast õe matuseid. Võibolla segane jutt, aga ma olingi segamini...

Mõtle kui keegi mind hulluks kutsuma hakkab? Otsustasin, et vahet pole. Lihtne öelda, et teiste arvamus mulle korda ei lähe. Aga ma ju ise nimetan ka end teinekord hulluks... Ja võin naerda ka. Mis siis. Olen selline, siis olen. Kas tõesti? Kui ma üldjuhul ametipostil või praktikal (oleneb, mis tööd hetkel teen) käitun eetiliselt ja proffessionaalselt alati õiges rollis ega lase isiklikel teemadel millelegi vahele tulla (välja arvatud olukorrad, mil mind on mu õega sassi aetud- seda on juhtunud 3 korda Soomes ja tema surma kohta detailselt päritud...), siis ma ei tahaks uskuda, et minu kirjutised peaksid mu elu nüüd täna pahupidi pöörama. Elu on juba ammu sassi keeratud!

Täna ma ei osanud endale enam põhjendada, et "miks mitte" kirjutada teemal, mille üle ma olen isegi veel osaliselt hämmingus, seega otsustasingi jagada lugejatega natukene enda olemust. Minu sisemisi mõtteid ja loota, et ma pole ainus... Ma pole naiivne ega ootagi kõigilt mõistmist, aga samas ma kardan siiski ka hukkamõistmist. Seda näeb lihtsalt internetis liiga palju. Natukene raske seletada. Mul on hetkel selline "kilpkonna"-tunne... Tahaks pea välja pista ja siis tagasi peitu tõmmata sel teemal.

Võõrad ei peaks mind koheselt hulluks tembeldama, sest ma ei suru enda arvamusi kellelegi peale ega vaidlusta teemade ega faktide üle, kellel on õigus või mitte. Mina räägin täna siin - endast, millesse usun ja mõnest kogemusest ning isiklikest läbielamistest. Olen ka ise põhjendanud teatud eluperioodil oma mõtteid endale ja mida kõike... Aga lõpuks usun ma ikkagi seda, mida ma nägin ja mida ma tundsin. Muidugi ootan ka teiste kogemusi ja nõuandeid kui keegi on julge neid jagama. Aga kirjutan seda rohkem selleks, et 10 aastat hiljem mäletada...

Teate ütlust: "Kui näen, siis usun." Selline on näiteks tavaline "kaks jalga maapeal"- inimene, kes otsib loogilisi seletusi kõigele ja usub teadlaste uuringute tulemusi, tõendeid jne... Mina olen alati arvanud, et maailmas on midagi muud peale Meie. Midagi rohkemat ja maagilisemat kui lihtsalt inimelu. Lootus või lohutus, ma ei tea. Ma nägin lapsena inglit. Jah. Oma silmaga. Ütlesin tol korral seda veel oma emale ka. Minu mäletamist mööda mu õde ka nägi inglit... Selline teadmatus ja hirm, mis see võiks olla. Kas me näeme, mida tahame? Kas see kõik on alateadvus? Minu kahjuks (või pikemalt analüüsides õnneks) sain ma vist enda jaoks need vastused. Miks kahjuks? Sest see kõik peamine juhtus pärast seda kui mu noorem õde suri aastal 2010.

Mida ma pole blogis rääkinud on see, et mul oli väga ränk posttraumaatiline stress pärast õe surma. Nii loogiline seletus, et miks ma enda lahkunut õde nägin? Ma nägin teda reaalselt pärast matuseid. Selja taga. Öösel beebi voodi nurgas seismas ja ootamas. Voodi kõrval. Ja see oli hirmus kogemus. Ma kartsin, ma nutsin ja karjusin mehele: "Kuidas on võimalik, et sa teda ei näe!". See oli nagu pärisuni, aga reaalsus. Ma tundsin teda, tema hingamist kui ta tuli lähedamale. See oli hirmus. Ma polnud selleks valmis. Tunne, mis mind valdas polnud hea taasnägemise rõõm, vaid hirm, mis mu keha ja mõistuse šokki viis.

Unes nägin enda õde iga kord kui silmad kinni panin. Iga öö. Vahel ärkasin karjudes. Ta kutsus mind kaasa ja ma üritasin minna... Unenägusid nägin igal ööl kogu aasta vältel. Siis need järk-järgult vähenesid. Vahel ärkasin hommikul suure kergendusega ja mõtlesin: "Ahh, see oli kõigest uni..." Aga paar sekundit hiljem... Taipasin, et see ongi põrgu ehk mu tunne ja elu. Teda pole ja uni oli tõde. Ja ma ei tahtnud seda tunnet ega elu edasi elada. Jah, mul oli väike laps, aga sel ajal ma ei suutnud normaalselt mõelda. Õnneks lapsel on isa, kes siis tema eest hoolt kandis kui mina polnud selleks võimeline.

Mul olid erinevad paanikahood, ärevushäired ja mulle tundub, et sümptomite järgi mäletan end jalutamas psühhiaatri juurde suhteliselt psühhoosilaadses seisundis. Ma kõndisin, aga tänav seisis. Jäin seisma ja mõtlesin, et miks ma hõljun edasi. Kõik autod seisid, inimesi polnud. Ainult mina kõndisin üksi nagu tulnukas maapinnal. Selline imelik tunne oli tookord, aga mäletan teatuid filmiklippe nii selgelt nagu eilne päev. Mäletan, kuidas olin kord poes ja ütlesin kellelegi, et mu õde suri ära ja mul on vaja osta musta jakki. Olin psühhiaatri vastuvõtul ja rääkisin ka seal sellest kõigest. Hiljem ei jaksanud ma seal enam käia. Mõttetu. Miski ei aidanud. Ikka oli sama valus. Mingil hetkel keeldusin kõigest abist. Tol ajal keeldusin põhimõtteliselt kõikidest ravimitest. Õigemini lubasin need seal samas korraga ära võtta, seega neid mulle välja ei kirjutatudki.

Unenäod õest jäid natukene harvemaks. See tundus jube, et ma teda igal ööl unes nägin. Ärkamine oli veel hullem. Seejärel nägin ma unenägusid 4-5 korda nädalas ja aasta hiljem nägin kõigest kord nädalas. Unenäod muutusid ajapikku järjest harvemaks ja nüüdseks näen ma teda umbes täpselt paar korda aastas. Viimati nägin jälle päriselt. Mitte enam unes. Sel on vahe ja seda energiat võib lausa käega katsuda kui nii seletada.

Viimane kord sain rahu. See oli sügisel, oktoobris. Ma sain kinnitust enda mõtetele ja sellele, et ma nägin teda päriselt ka pärast matuseid mitu nädalat. Ma mõtlesin, et ma polnudki hull, sain viimaks normaalses olekus (enda meelest) temaga reaalse ühenduse. Aga nüüd ma enam ei kartnud. Ma isegi ei nutnud niimoodi. Ma ei kirjuta praegu sellest, mida me rääkisime, aga ma arvan, et ilma mõjuva põhjuseta ma ei näe enam oma õde kunagi. Ja see on teatud moel kergendus. Sest ma tean, et ta on kusagil "seal" ja ma saan ise ka elada edasi, küsimata, et kas ma olin hull, olen hull või lähen hulluks. Viimasel korral sain temast lahti lasta. Aga samas ma tean, et kui mul on abi vaja, siis mul on keegi olemas... Ja teispoolsuses mind ootamas.

Õe surmast on möödas viis ja pool aastat. Minu viimasest psühhiaatri külastusest on möödas kaks päeva. Võite teha omad järeldused.
Fotograaf: A. Pesonen

11 comments:

  1. Jõudu sulle!
    Huvitav lugemine.
    Minul suri isa enne mu tütre sündi. Tähtaeg läks üle ja mõtlesin, et sellepärast ta ei sünnigi õigel ajal, et keegi on maapeal ees...mõne päeva pärast läks "see keeegi eest ära". Üldiselt ma ei taha/ei usu selliseid kummalisi vaimuasju, sest nii on kergem elada. Samas esimesel ööl kodus beebiga olles nägin (unes) kuidas mu isa paitas lapse pead ja ütles, et ma ei nutaks enam. Aega leinaks pole siiani, lihtsalt peab koguaeg tugev olema. Nii ma siis sööngi arutult, teen trenni ja üritan mitte mõelda juhtunule.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Meie suguvõsas on peaaegu iga kord olnud nii, et kui keegi sureb, siis kellelgi meist on beebi tulekul.

      Delete
    2. Meil oli ka nii. Pmst päevapealt.

      Delete
  2. Oled nii julge, et oma hinge põhjast kirjutad. Ma ei suuda su valu ettekujutada, kuid loodan, et aja pikku hakkab veidigi kergem.
    Hingedest rääkides siis sa pole ainus kes seda läbi elab. Olen ise sellel teemal mõtelnud blogis kirjutada kuid siis tõenäoliselt sõidaks hulluauto mul ukse taha.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kirjuta!

      Näiteks mind väga väga huvitaks.
      Ei leia kuidagi Eesti blogimaastikul sellistest teemadest piisavalt postitusi.

      Delete
  3. Väga kurb, saadan sulle jõudu!

    ReplyDelete
  4. Sellest ei olnud kindlasti mitte kerge kirjutada. Aga mina usun, et kirjutamine aitab ja rääkimine aitab. Enda sisse ei tohi tundeid nö kinni jätta. Ma ei suuda ette kujutada, mida Sa oled pidanud läbi elama. See, et me üks hetk peame hüvasti jätma oma vanematega on elu karm, aga paratamatu osa. See kui lahkujateks on nooremad õed-vennad või lapsed… oh õudust, see on täiesti loogikavastane. Ma väga loodan, et Sa sügisel suutsid oma õest nö lahti lasta. Sest me peame laskma lahkunutel minna. Nende endi pärast. Ma arvan, et see rahu, mida tundsid, seda tähendabki.
    Teisalt on väga tubli, et kirjutad teemal, millest inimesed tavaliselt ei julge kirjutada. See annab kindlasti teatud mõttes tuge inimestele, kes on sarnases olukorras. Et and pole üksi.

    ReplyDelete
  5. Minu jaoks ka väga tuttav tunne.. ma kaotasin veidi rohkem, kui kuus aastat tagasi oma vanema venna. Ja ma olin ikka täiesti läbi omadega aga keeldusin ka arsti poole pöördumast. Praegu mõtlen, et ilmselt oleks parem olnud, kui oleksin seda teinud aga mina tahtsin lihtsalt omaette olla. Õnneks ma tulin ka üksinda toime ja kuigi ma tean ja tunnen, et mu mõistus ei saa enam kunagi täiesti korda, siis praegusel hetkel suudan ma selle teadmisega ilusti elada ning sellest ka rääkida ilma pisarateta, vähemalt enamjaolt.

    ReplyDelete
  6. Tead, armas inimene, see kõik, millest kirjutad, on täitsa normaalne. Sa oled lihtsalt tundlikum kui võib-olla paljud teised. Näed ja tajud sellepärast rohkem. Soovitan lugeda Anatoli Nekrassovi raamatust "Elavad mõtted" seda osa, kus ta kirjutab leinast ja üksildusest. Võib-olla on toeks. Poest on see raamat vist otsa saanud (on ilmunud mitu väljaannet), kuid raamatukogudest peaks saama. Aitab ehk su mõtteid korrastada.
    Ingleid olen minagi näinud, oma ema surmaga seoses, ühe hea sõbra surmaga seoses, samuti olen näinud mõnda surnud inimest - see ei ole hirmus, kui asjasse rahulikult suhtuda. Nad õpetavad, aitavad...

    ReplyDelete
  7. Minu arust on väga hea et sa sellest kirjutad! Tegelikult oleksid pidanud KOHE seda tegema. Seda valu ja pisaraid... Kõige parem on sel valul lasta endast välja voolata!
    Mina usun ka seda, et peame laskma lahti neist kes on läinud. AGA nad ei saa minna kui lähedased aina nutavad ja nutavad. Tuleb leppida sellega, et surm on 1 elu osa!
    Ma olin rase kui mulle öeldi, et kuule- su isa tapeti eriti jõhkralt... Ma ei saanud endale lubada sassi minemist, sest UUS elu oli mu sees. Olen matnud mõlemad vanemad.
    Nii ongi, et aja jooksul me näeme aina vähem neid unedes v ilmsi. Kui tahad, võid alati minu poole pöörduda! Kallid sulle!

    ReplyDelete
  8. Minu jaoks oluline ning lähedane inimene suri kaheksa aastat tagasi ning ma võin öelda, et ma lasin temast päriselt lahti alles nüüd!
    Eks osaliselt oli selle põhjuseks see, et ma ei jaganud oma emotsioone, mõtteid ega valu mitte kellegiga ja nii ma harutasin seda kõike lahti. Üksinda. Lõpuks oli kogu see meeleheide, kurbus ning igatsus osa igapäevasest elust ning ilma ei osanudki olla. Nüüd õnneks tundub see periood möödas olevat, sest enam ei jõua ega taha.

    Lahkunuid olen ka unes näinud aga vaid paar üksikut korda ning mitte kunagi 'negatiivselt'.

    ReplyDelete