ARHIIV

12/02/2016

Kas panen blogi ikkagi kinni?

Ma ei ole kunagi võtnud blogi kirjutamist kui kohustust, sest ma ei oma selliseid koostööpartnereid, kellele oleksin pidevalt (reklaam-)postitusi võlgu. Ma lihtsalt ei taha seda väikest kohta muuta üleni reklaamijussiks, seega kirjutan täpselt siis kui tahan. Tavaliselt tahtmist on rohkem ehk mustandeid, millest avaldan umbes 75% ja põhjused kirjutasin juba ühes eelmises postituses "Sulgen oma blogiuksed igaveseks".

Facebooki jama lühidalt: Mu blogi koduleht www.facebook.com/minajamuud ei eksisteeri enam, vaid see on www.facebook.com/liinakat ja seda ma enam muuta ei saa. Nõme...

Kuhu ma olen jõudnud oma mõtetega?
Pärast seda kui otsustasin. et blogi läheb kinni, siis tundsin ma mingil määral siiski vabadust. Ilmselt seetõttu, mida ma kirjutanud olin. Ma lasin kõik mõtted kokkuvõtvalt postitusse ega jäänud pikemalt põdema, et mis nüüd minust saab. Üllatus-üllatus, aga midagi ei saanud. Tundsin rahu, aga samas ka kurbust. Sellepärast, et olen n.ö. lugejatele ladunud ainult neid postitusi ette, mis läbisid minu silmadest "karmi filtri". Ma ei jäänud päris 100% iseendaks, kuigi üritasin.

Mul on selline tunne, et iga suletud uks tähendab seda, et avaneb uus uks. Nii see pidi ju ometi minema? Siin on mu variandid, mida blogi või kirjutamisega edasi teha:
1. Teen uue blogi. Anonüümse.
Probleem: Kui ilmuks lähiajal ühtäkki, no selline aus bipolaarse meeleoluhäirega Soomes elav blogija, siis ilmselt poleks ma enam nii anonüümne. Ma ei oska lihtsalt nii anonüümne olla kui tahaksin.

2. Kirjutan oma blogi suletuna edasi. Ainult kutsutud kasutajatele.
Probleem: Ma ausalt öeldes ei tahagi nii, sest ilmselt need, kes reaalselt on samas seisus kui mina olen olnud, ei oskaks mu blogini kuidagi moodi jõuda. Seega kirjutamine oleks n.ö. teiste jaoks kasutu. Sinna lugejaskonda ma näiteks enda pereliikmeid ei lisakski.

3. Lõpetan blogimise ja kirjutan hoopis raamatu.
Probleem: Ma ei oska alustada ja ma olen liiga nõrk sellel alal. See kestaks igavesti ja pealegi tahaksin ma enne seda ise raamatuid hakata lugema... Ja ma ei suudaks end ikka lõplikult avada, sest tean, et paljude silmad ei kannataks neid ridu, mida ma kirja kavatseks panna. Olgu siis kasvõi ilukirjanduslikus vormis.

4. Ma kirjutan oma blogi edasi nii nagu on, kuid vahel sisaldab see ka mega masendavaid postitusi. Mis rikuvad ilusa "pildi" ära.
Probleem: Inimesed ei mõista, mis mul viga on...
Probleem 2: Ma ei taha, et mu perekond ja sugulased teatuid teemasid loevad. Ma ei julge avada oma mõtteid nii lähedastele, sest nad saavad haiget ja see pole seda väärt. Ja wordpressi ma ka ei koli, et pooled postitused parooli alla panna...

5. Ma panen blogi kinni nagu lubasin ja ei jätka enam kirjutamist, vaid elan oma elu edasi...
Probleem: Mulle meeldib ikkagi vahel oma mõtteid kirja panna, mis siis, et mul on veel kõvasti arenguruumi. Ma hülgaks oma hobi.

6. Jätkan blogi kirjutamist.
Ma ei näegi enam eriti probleeme... Ainult, et ma ei kirjuta ilmselt siia kunagi nii ausalt kui tahaksin.

6 comments:

  1. Ma saan aru, et sa ei taha wordpressi minna, aga sellest olenemata tundub see kõige lihtsam lahendus :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Teine asi on see, et ma absoluutselt ei osakski blogi sinna edasi tõsta. Ükskord tegin minajamuud blogi wordpressi, et keegi teine seda ära ei võtaks, kuid sehkeldasin seal lehel ja maru keeruline tundub olevat. Blogger nagu tuttav ja lihtne juba.

      Delete
  2. Mul on wordpressis olnud üks blogi pikka aega (tahan ikka kõik ise järgi proovida :D), kuhu olen viimasel ajal rohkem kirjutanud. Aga pean ütlema, et eelistan ikkagi Bloggerit. Kuigi, jah, seal ei saa erealdi postitusi lukku panna. Pead terve blogi lukustama. Samas pole mulle kunagi meeldinud need eraldi tekstide peitmised, eelistan juba siis privaatset blogi. Kuna tunned, et tahaksid oma probleemidega võimalusel samas olukorras inimestele abiks olla, siis pole ju luku taga tekstist mingit kasu.
    Eks sa pead ise tegema just nii nagu ise enda jaoks lõpuks õigeks pead. Minu meelest võiksid ikka samamoodi jätkata. Kui teeksid teise anonüümse ainult oma probleemidest kirjutamiseks, siis tahes tahtmata pead sealgi kogu aeg kontrolli alla kirjutama (et tõesti anonüümseks jääda). Võiksid muidugi proovida ja vaadata, kuidas läheb.

    ReplyDelete
  3. Ega jah, ma tunnen end praegu nagu peata kanana :D

    ReplyDelete
  4. Bloggeris saab postitusi parooli alla panna. Vajab küll paari lisaklõpsu, aga ei ole midagi ülikeerulist. Küsi vajadusel abi :)

    ReplyDelete
  5. Ausalt öeldes on mind küll väga raske üllatada... (Kas mega suur avameelsus kedagi riivab? See on siis TOLLE probleem ju!) Loomulikult- jätka!

    ReplyDelete