ARHIIV

04/02/2016

Jutupaus: pimekohting, salsa ja palju muud

Ma arvasin millegipärast, et kedagi ei huvita, mida ma siin teen - no seni kuni blogi lõplikult kinni läheb. Sellepärast ei tulnudki varem postitusi kirjutama.

Tegelikult on olnud hea aeg. No välja arvatud väiksed gripitamised. Õnneks on need praeguseks seljatatud. Selles suhtes positiivne, et ma olen olnud nagu duracelli jänes. Igale poole tahan minna ja keegi muidugi kaasa minuga ei viitsi (õigem oleks öelda, et ei saa) kah tulla. Aga ma olen ikkagi käinud...

Kus ma siis käisin? Näiteks pimekohtingul ühe (põhimõtteliselt suvalise võõra) naisega, sest mul tuli reede õhtul kell 21 tantsutuju sisse. See tuju sai alguse vist sellest kui käisin jõusaalis ja seal oli mingi megahea laul ja ma tundsin, et appi ma tahan olla jälle 18-aastane ja möllutada. Mingi teismelise flashback... Ja muidugi kui õhtul tabas mind siiski reaalsus, sest keegi ei viitsi ette hoiatamata täiskasvanutest peole minna. Seega esimest korda elus panin ühte soomekeelsesse rühma küsimuse, et äkki keegi tahab minna tantsima (naistest siis). Ma ei mäleta täpselt, aga samal ajal suutsin enda kleiti triikides selle ära kärsatada ja ühesõnaga suured augud sisse kleidi alaossa triikida. Sest mitte mingit keskendumisvõimet mul tol hetkel polnud...

Ilm oli jube - megalibe, ma siiani imestan, et kordagi selili ei käinud, kuigi napilt oleks nii juhtunud (umbes 15 korda). Ja... täpselt 2,5 tundi hiljem olin ma Hyvinkää rongijaamas ja lugu lõppes sellega, et hommikul kell 5 jõudsin koju. Vahepeal ainult tantsisime (mina ja mu uus sõbranna). Nii nagu lubatud oli. Oli tore. Ma oleks võinud järgmine päev ka minna, aga sisetunne ei lubanud. Kuskile peab ju piiri tõmbama, et mitte ebanormaalne olla. Ja kui ma poleks lapsevanem, siis tantsiksin vist siiani kuskil klubis.

Ma ei teagi, mida ma veel teinud olen täpsemalt, aga selline tunne, et olen muudkui kuskil ringi jooksnud. Isegi jõusaalis käin regulaarselt. Eks ma seal jooksengi. Mu pulss on vahepeal 160 ja ma olen nii püha viha täis, et tahaks läbi seina joosta. Siis olen kurb ja minestamise äärepeal ja võtan tempo maha... lähen sauna ja mõtlen elu üle järele ja panen riidesse. Kõmbin koju ja elan elu edasi. Loodan, et homme jaksan jälle trenni minna.

Võiksin veel söögi kohta paar lauset kirjutada, sest see on hetkel nii paigast ära. Toitumisega on nüüd selline lugu, et ma ei taha muud kui salsa kastet... noh need maisikrõpsud sinna juurde, aga ma ei tunne enam mingit toiduelamust kui ma ei saa süüa päeval või õhtul purgitäie HOT salsa dippi ära. Ja nii juba... varsti kolm nädalat.

Hommikuti enne trennipäevi sunnin end sööma keedumuna või apelsini... või pool sellest, et mitte päris ära minestada, aga jah. Ma tahan salsat ja nii juhtub iga kord kui mulle midagi maitseb. Õnneks šokolaad on tagataustale jäänud, sest vahepeal olen sellises magusakeerises, et ikka mõnusad tahvlid päevas saan endale sisse pugitud... Seda teavad vist juba kõik.

Tänane postitus on segamini ja täpselt selline tunne mul ongi. Laste rõõmuks sõin ma koos nendega õhtusööki. Peab ju näitama, et sööme koos...

Esmaspäevast saadik ma mõtlen, et ohh kui kahju, et pole reede. Nagu see mu elu muudaks? Lihtsalt mul oli jälle nii (siis ikka kohe täielikus ülivõrdes) jube tantsuisu, et ma ei suutnud isegi kodus koristada normaalselt. Või oli see teisipäev? Mõlemil päevil vist siis... Kui vahel ma vihkan raadiot ja muid hääli, sest mind väga häirivad taustamürinad, näiteks teinekord ärritun juba lihtsalt sellest, et autos raadiost mingit mula tuleb, siis praegu on nii, et kõik lõugab. Ja oi ma fännan mingeid mõttetuid Soome laule. Tegelikult vist ükskõik, mida lastakse, mulle meeldib kui mul tuju juba "valmis" on.

Ma pean praegu reaalselt mõtlema, mis päev on...  Neljapäev? Eile oli siis natukene tagasihoidlikum päev. No reaalselt on/off nupule oleks justkui vajutatud korraks. Millegipärast tundsin, kuidas hakkan mäest alla veerema ja oi mulle ei meeldi see. Sellepärast tahtsingi tulla ja kirjutada üles, mida ma teinud olen, sest ma tundsin, et praegu on selleks sobiv aeg. Ja ma ei nõustu sealt mäest alla tulema, sest ma näen alati nii palju vaeva, et enda mustast august välja tulla. Isegi kui teiste arust ma ei ürita üldse. Siin tulebki see ristmik vastu, nii et kui sa pole selles seisus, siis hoia enda nõuanded parem enda teada...

Katsusin eile poes ilusat vikerkaaretoonides lõnga, aga panin selle tagasi riiulisse, sest teadsin, et ma ei suuda muidu lõpetada...

Aga ma ei teagi enam, mis mu blogist saab. Paar varianti justkui on, eks kirjutan neist kui suudan mõtted järjekorda sättida.

Seni vaadake parem, kuidas 2-aastane armastab puslesid ja dinosauruseid:

No comments:

Post a Comment