ARHIIV

08/02/2016

Disney On Ice vol.2

Käisime täna vaatamas Helsingis Hartwall Areenas ilusat uisuetendust. Me käisime tegelikult Eleanoraga juba eelmisel aastal ka Disney On Ice vaatamas, kuid seekord olime hoopis neljakesi. Täielik tüdrukute õhtu.

Meie õnneks olid seekord erinevad muinasjutu stseenid, mida näiteks eelmisel aastal polnud. Ma kartsin, et äkki teevad täpselt sama kava, aga minu rõõmuks oli ikka natukene muudetud seda showd.

Aga nagu ikka, ei möödu ükski asi ilma naljata. Nimelt jätsime me piletite ostu suht viimasele hetkele, sest eelmisel aastal sain ma kohe head kohad ilma vaevata, aga proovi nüüd nelja järjestikust kohta viimasel hetkel kuskilt omale osta! Kuna ma olen eelnevalt pileteid ostnud sinna, siis targem oli ju nii, et ma valin meile neljale piletid ja saame siis südame rahuga head kohad endale.

Selgus kurb tõde. Kõik head kohad olid selleks ajaks juba välja müüdud, ainukeseks variandiks olid rõdukohad. No mis teha, tahtsime hirmsalt minna, seega rahast oli nats kahju tol hetkel, sest kartsin, et me ei näe sealt nii hästi (viimane kord olime me väga headel kohtadel). Ostsin siiski piletid ära. Enda meelest sain rõdule neli kohta, aga see-eest esimesse ritta, minu mõte: siis näeme ilmselgelt ikkagi suht lähedalt, mis siis, et Hartwall Areena on megasuur. Ma olin ju seal eelnevalt... vist 4 korda käinud, seega orienteerusin oma meelest kenasti.

Jõudsimegi täna sinna kenasti kohale. Saime esimesena sisse, suured fännid nagu oleme. Tunnike oli veel aega, kuid see kulus tegelikult päris kiirelt, sest vaatasime igasuguseid müüdavaid (hullult ülehinnatuid) Disney ja Frozen staffi. Eelmisel aastal ostsin kaks mänguasja lapsele, aga seekord olin targem, võtsime Elsa nuku kodunt kaasa ja kohapeal ostsin talle ainult ühe asja. Mingi värvilise mahlajää Olafi-tassist, sest seda ta hirmsalt tahtiski.

Kui kätte jõudis oma kohtade otsimise aeg, siis tabas meid südamerabandus. Teate kui kõrge on Hartwall Areena? Vot nii kõrgel meie kohad olidki. VIIMASES REAS. Meie seljad olid lakke kinnitatud ja siis selgus, et mu sõbranna kardab kõrgeid kohti. Mina ei karda, aga tol hetkel oli tunne, et ma hüppaks nagu benji-hüpet. Ja ma kartsin ka! Väga ränk. Me olime šokis, naersime, sest midagi polnud enam teha. Lapsed nutsid, sest nad kartsid ka kõrgust. Eleanora küll ütles, et: "Emme sul oli õigus, siit näeb päris hästi kõike!" Eks jah, kui laest seda tervet showd näha tahaks...

Esmapaanika läks üle. Või noh, mida me seal paar minutit kiljusime... Mu sõbranna hoidis endiselt kümne küünega tooli äärtest kinni, sest kartis maha kukkuda. Ja mina ilmselt hoidsin Eleanorast kinni, sest kartsin, et ta lendab pea ees alla. Aga siis kui tuled läksid kustu, ütlesin, et lähme alla poole, sinna, kus olid tühjad kohad ja nii me siis saimegi 7-8 rida madalamale ja ohhh kui turvaline tunne tekkis. Hirmunaer kestis veel tükk aega ja me saime sellise adrenaliinilaksu sealt kõrgelt... Väga jube. Ma ei julge enam kunagi pileteid osta. Kuidas see võimalik on, et nii läks? Ikka minul, ikka minul juhtub nii.

Aga ülevaade oli meil tõesti hea, lavashowd nägime kõike ja kedagi ees ka otseselt polnud. Toolid olid ju ikkagi üksteise pea kohal... Rahvast oli palju ja ma lisan siia mõned minu ja sõbranna telefoniga tehtud pildid (minu kaamera on lihtsalt maru kehv):

No comments:

Post a Comment