ARHIIV

27/01/2016

Sulgen oma blogiuksed igaveseks

Esimene ja viimane blogikriis on käes, tänu sellele tänasele jamale, mis mu maa peale tõi: blogi nime ja facebooki kasutaja vahetamisele (kuidas kõik metsa läks ja liinakatiks hakkasin kogemata), kuid nüüd mõtlen, aga ah mida ma üldse jätkan? Kõik postitused on nüüd teiste jaoks kadunud ehk vale lingi all... Siis hakkas aga see väike lumepall rohkem tuure üles võtma. Nüüd jõudsin otsusele, et panen blogi kinni. Kustutan ära. Finito.

Selgitan natukene enda olukorda. Alguses blogisin ainult sugulastele, siis nägin, et mul on mõni lugeja rohkem ja hakkasin laste pilte vaikselt blogist vähendama. Keskendusin ainult heale osale elust kuniks hakkasin vahel ka väsimusega seotuid asju kirja panema, sest tundsin, et tahan, et blogi oleks ikka minu moodi ja uskuge mind - ma ei ole ainult kena suvine õitsev lill. Rohkem ei julgenud end avada ja arvasin, et ma pole ka valmis jagama igat oma mõtet avalikult. Mustandeid on see-eest oi kui palju...

Ühesõnaga. Võibolla keegi ei igatsegi seletust, aga ma ise kuidagi tahaks lõpetada selle värgi ausalt. Ma pean pidevalt end tagasi hoidma. Ma ei julge kirjutada teemadest, mida ma tegelikult tahaks ja millest mul oleks üsna mõndagi öelda, sest kogu aeg härra reaalsus istub mu kõrva ääres ja tuletab meelde, et seda "ei tohiks" või "pole sobilik" välja öelda. Mitte ometi avalikult. Lisaks sellele ma kaalutlen muidugi omaette ka, kas see oleks üldse minule kasulik või üldse kellelegi siin maamunal. Kes teab... Rikub mu tuleviku hoopis ära?

Kahetsen, et ma ei ole anonüümne blogija. Teate, mida ma tegelikult tahaksin? Tahaksin kirjutada täpsemalt hoopis negatiivsetest asjadest nagu näiteks oma enesehinnanguga seotud probleemidest, ebastabiilsusest, söömishäiretest, sünnitusjärgsest masendusest, oma õe surmast (paberite järgi enesetapust), posttraumaatilisest stressist, kogu aasta kestvatest õudusunenägudest, vaimu nägemisest, närvivapustustest, VIHA tundest, bipolaarsest meeleoluhäirest ja psühhiaatrihaiglast, teraapiast, ravist. Aga ei või ju!!! Muidu mu ema või keegi muu lähisugulane peab häbi tundma. Ma ei viitsi nii. Ilmselt pooled selle blogi lugejad pööravad pead kõrvale pärast selle lõigu lugemist ja ütlevad mulle ise heipparalla...

Seega otsustasin, et kui nüüd veebruarikuus sõbrapäeval loosin laste joonistusvõistluse võitjad välja, siis jätan samal ajal kõikide oma lugejatega sõbralikult hüvasti, sest ma ei jaksa ennast enam piirata oma enda blogis. Ja ma ei viitsi kirjutada kui ma tean kindlalt, et mind hakatakse häbenema. Mul on endal niigi häbi, pole vaja seda teistelt ka veel kuulata.

Loodan, et keegi ei pidanud nüüd minus väga palju pettuma seda kõike lugedes. Ma olen lihtsalt andnud endast kõik, et kirjutada muid asju peale selle, mis mu peas vahepeal toimub...

Hetkel on mu olukord kontrolli all ja võin öelda, et mu vaimne seisund on täitsa hea. Lihtsalt kõik see minevik piinab mind vahel liiga palju...

14 comments:

  1. :(

    Tee uus blogi, privaatne, kutsutud lugejatele... Ja kutsu mind lugejaks! Ma loeks kõikidest nendest asjadest ja ilmselt nii mõnegi asja puhul oskaksin kaasa rääkida ja kinnises blogis julgeksin seda palju vabamalt teha. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ah ma ei tea... Olen varem juba mõelnud, aga kui mu perekond seda postitust loeb, siis hoiab ilmselt kahe käega peast kinni ja karjub peas, et EII Liina ei kirjutanud seda just avalikult kõigile...

      Delete
  2. Miks😯
    Ei taha ilma sinuta olla
    Hakkame sõpradeks?

    ReplyDelete
  3. Facebooki LIKE'de arv muidku väheneb, kes sellise hulluga sõber tahab olla? :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mu email on endiselt (seda ma ei hakanud muutma):
      minajamuud@gmail.com

      Delete
  4. Ma tahaksin ka su sõbranna olla, hea oleks rääkida ka oma negatiivsetest asjadest, mitte suhelda alati nii, et tahaks, aga ei saa, ei tohi, ei mõista.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Paraku on jah nii, et vahel ka kõige lähedasemad ei pruugi mõista... Ja minu meelest see polegi otseselt nende kohustus.

      Delete
  5. Mul on kahju. Minagi loeksin neist teemadest huviga ja igasuguse stabiilsuse/ebastabiilsuse koha pealt võiks ka sõna sekka öelda. Et kui peaksid ümber mõtlema ja siiski tegema privaatse blogi, siis tead, et üks lugeja ootab siin veel :)

    ReplyDelete
  6. Samad soovid minupooltki mis senini teistelt :) Just selliseid sisuga ja hingelistest probleemidest, vaimsetest üleelamistest ja lahenduste otsimisest on meil blogimaastikul puudus. Ja privaatse blogina ei ole ka selle anonüümsete poolt risustamist. Seda enam, et tunned ise vajadust ja loomulikkust nendel teemadel arutleda ja arutelu luua. Mõtle selle variandi peale. Lisaks sulle endale, võib see teha tohutult palju head ka lugejatele.

    ReplyDelete
  7. Selliseid blogisid ju on, näiteks see blogi on neile viidanud
    skiso-praanik.blogspot.com
    Võid ju anonüümselt kirjutada ja samuti lubada ainult modereeritavaid kommentaare jne.
    Aga sa oled väga tubli!

    ReplyDelete
  8. Tead tee seda, mida sa ise hinges õigeks pead ja soovid. Mulle meeldiks küll kui sa kirjutaksid. Ja ka tõesti kõikidest nendest nn negatiivsetest teemadest loeksin huviga. Inimeste elud ongi ebatäiuslikud, miks peaksime head nägu tegema, et kõik korras on. Ma pigem loeksin neist inimestest, kes kirjutavad ausalt ja ilustamata. See, et lähedased ei mõista, on nende probleem. Sinna ei saa midagi parata.
    Üleüldse peaks vähem teiste arvamusele mõtlema ja tegema seda, mis enda süda ja hing ihkab.
    Äkki sa veel mõtled siiski selle blogimise teema peale. Siiamaani oled seda ju teinud, järelikult sa naudid seda. Ära pane seda nii uisapäisa veel kinni. Kui vähegi on endal tahtmist, siis blogi edasi! Ja kirjuta ka neist teemadest, millest tõesti tahad. Ma arvan, et keegi ei peaks sind seepärast imelikuks inimeseks. Täpselt nii palju, kui on neid mitte mõistvaid inimesi, on ka inimesi, kes tahaks sulle igati toeks olla ja sinuga olulistel teemadel kaasa rääkida.

    ReplyDelete
  9. Liina, mina su tädina, küll môistan sind... Miks peab peast kinni hoidma?

    ReplyDelete
  10. Kinnine blogi on alati lahendus, ainult mingile väiksemale ringile, kuhu ei peagi alati kõige lähedasemad mahtuma :-) . Samas võiksid alustada midagi anonüümselt, sest selliste probleemide puhul on hea saada ka vastukaja, millest ehk vahel abi. Kuigi peab ka valmis olema negatiivseks. Pea vastu! Tegelikult midagi veel, millest hiljuti lugesin ja millega nõustusin. Proovi leida igast päevast üks positiivnegi mõte ja pane see kirja. Neid üle lugedes suudad endasse rohkem positiivsust koguda. Ühelt poolt on kindlasti teraapiline end tühjaks kirjutada, aga hiljem uuesti lugedes võib see mõjuda pigem masendavalt. Kunagi leidsin oma teismeliseaja päevikud (tol ajal blogisid polnud, muidugi internetist rääkimata). Väga sünge tunne tuli tagasi. Ja ma põletasin kõik = blogi kustutamisega. Mis ühelt poolt ehk teraapiline, aga teisalt võiks ühe kogemused aidata kedagi teist, kes võib tunda, et ta maailmas ainuke õnnetu. Pea vastu! Elu läheb aastatega lihtsamaks ;-) Vähemalt mina olen seda avastanud peale poolt sajandit siin ilmas.

    ReplyDelete