ARHIIV

18/01/2016

Lasteta - vabalt!

Eelmisel nädalal tundsin küll esialgu, et kõik veab viltu. Masendus pressis ikka täie rauaga peale ja ega ma seda ei varjanud ka (ei jaksanud varjata). Natkene nõme on nüüdseks lugeda enda viimast postitust, seega panengi paar rida kirja, mis on hetkeline olukord.

Laupäevaks oli meil planeeritud (õnneks!) oma sõpradega saunaõhtu. (Kes jõudis sauna, kes mitte. Kes käis pärast sauna lumeingleid tegemas, kes mitte.) Ja see oli seekord minu silmis üks eriline külaskäik, sest lõpuks jätsid kõik enda lapsed kuhugile hoidu. Ütleme nii, et me pole nende sõpradega ilma lasteta seltskonnas veel kordki olnud ja alguses tundus, et appi - ei teagi, mida kõike ära võiks teha. See tähendab, et võtsime ja nautsime enda olekut ikka täiega. Meid oli vist kokku seitse, piisavalt parajalt, seega mahtusime kõik korraga laua taha ka kui oli vaja. Mis ma ikka oskan öelda: lastega on tore, aga lasteta on ka väga tore...

Oleme enne ka lapsed vanavanemate juurde jätnud, kuid.... Täiesti kahekesi minna lihtsalt kellelegi külla, kus majas pole samuti lapsi tol hetkel.... Minule tundus see juba nagu luksuslik. Eriti see ööbimisega versioon. Ütlesin isegi, et ootan seda nagu jõule. Meie seltskonnast on igasuguseid huvitavaid kaadreid tehtud, kuid arvan, et teised pole nõus, et ma neid siin blogis avaldaksin. Seega näitan seda, mida juba laupäeval blogi facebooki lehelgi:
Vasakul on mu parim sõbranna Daily
Võin öelda ka seda, et loomulikult eile ma olin päris väsinud eelnevast peotrallist, aga siiski tundsin, et lapsevanemana jaksangi vaimselt niimoodi ehk mõne grammi võrra paremini. Isegi facebooki panin pildi sõnadega, et saan hea energialaengu. Just nii oligi.

See lihtsalt ongi enda "tuulutamine" ja ma ei tea, kas paremat seltskonda olekski selleks olnud. Meie inimesed on sellised lõbusad, vabad ja samas ka naljaninad. Ohh kus sai söödud (...) tantsitud ning naerdud. Ma arvan, et räägin ka teiste eest kui siin kirjutan, aga nii lõbus pole meil küll ammu olnud. Mulle meeldis veel see, et keegi ei tundnud vajadust kuhugi ööklubisse edasi minna, sest tantsuplats oli omast käest võtta seal.

Natukene imelik tekib nüüd korraks endal, no see väga suur kiitlemine, et küll oli tore üks õhtu (öö) ilma lasteta olla, aga see on lihtsalt tõsi. Ma arvan, et ükski ema ega isa ei peaks end süüdi tundma selle eest kui julgeb öelda, et ka ilma lasteta oskab veel enda ja sõprade seltskonda ilma süütundeta nautida. See on ka minu jaoks uus asi, sest kui lapsed olid väiksemad, siis käis pidev muretsemine (helistamine) selle üle, mis söödi, kas magati jne. Meile saadetakse telefoniga mõned pildid olukorrast, mida lapsed teevad ja ma kohe näen, mis seis kodus on. Nüüd ma tean, et kuna mõlemad lapsed oskavad rääkida ja öelda kui nad midagi tahavad, siis pole ju tegelikult mingisugust probleemi. Eks see asi on selles ka, et lapsehoidjaks oli mu oma ema. Ainuke sugulane, kes hetkel siin Soomes elab. Võiksingi n.ö. teda rohkem ära kasutada lapsehoidjana, aga mul on olnud siiani kiiks, et kuna ema on lasteaias tööl, siis ei hakka teda nädalavahetusel ka tööga koormama... Tema võibolla seda ei arvakski, aga jah. Nüüd ma küll julgen järjest rohkem lapsi hoidu ka sokutada.

Täpsustuseks lisan veel, et ma polegi enam ju lastega ninapidi argipäeviti koos nagu mõned teavad, kuid praegu oli kuidagi pikem kodune periood (no Eestis käik ka vahepeal), mil hakkaski tunda andma see, et ka lapsed vajavad omavanuses sõpru vahepeal. Näiteks eile Eleanora tegi siis oma mininõudega tee-ja koogihetke, kuid tema sõbranna ei saanudki tulla meile. Laps oli nii õnnetu, et emme ja issi käisid siis megaminitaldrikutest ja megaminitassidest kordamööda lapse rõõmuks teed joomas ja tordijääke ampsamas. Eelkooliealisest näeb juba ära kui tähtsal kohal on sõbrad.

Sellise küpsisetordi tegin külla siis (koju tegin miniversiooni):
Ma loodan, et teised vanemad käivad samuti vahepeal väljas ja julgevad jätta oma lapsi kellelegi hoida. Mina varem olin ise lastes "kinni", nemad said tegelikult ju iga kord ilusti hakkama ilma minuta.

No comments:

Post a Comment