ARHIIV

12/01/2016

Jätke võtmed sissepoole kui te lahkute...

Lihtsalt jube, milline õnnetusehunnik ma olen. Vahel on naljakas (ja ma oskan enda üle naerda ka väga hästi), kuid enam mitte. Mul on tunne, et mu õlal istub mingi tont, kes valvab, et kõik, mis ma teen - ikka metsa läheks. Sain eile sellise närvivapustuse, mis on ilmselt mu sees juba kuu aega pesitsenud. 

Eesti reis läks normaalselt, sest suutsin end enamvähem hoida, kuid koju jõudes oli vist selline pingelangus, mis on mu siiani rajalt maha tõmmanud. Öösel magama ei jää enne kella viit ja siis teinekord päeval uimerdan ja magan igal võimalikul hetkel või kui nädalavahetusel lastakse kauem magada. Teinekord olen üldse magamata ja pole ka häda, öösel ikka magada ei suuda. Ja selline tiksuv pomm ma olengi, kohe plahvatan. Täielikud unehäired jälle.

Eile algas lastel lasteaed. Hommik algas nagu ikka lasteaiahommikutel. Lapsed pestud, riietatud ja õue. Ennast jätsin unarusse ja tormasin samuti uksest välja. Muidugi jäid nii telefon kui ka koduvõtmed tuppa. Seda taipasin täpselt sel sekundil kui uks kinni läks. Einoh tore. Mõtlesin peas läbi kõik ropud sõnad, mida iganes tean. Viisin lapsed lasteaeda ja olin meganärvis. Lausa värisesin, et ma jälle nii loll olen.

Eleanora rühmast laenasin paberi ja pliiatsi ning tulin koju (alla koridori) telefoninumbrit otsima, et kuhu lukuabisse ma helistama pean. Läksin lasteaeda tagasi (ikka veel hilpharakana), õnneks meil on lasteaed kohe kodu kõrval, kuid siiski. Laenasin rühmast telefoni ning kutsusin kedagi enda koduust avama. Kõmpisin nördinult koju ja ootasin ukse taga suhteliselt vähe, kõigest 15 minutit. Vedas.

Sain kenasti uksest sisse, seejärel pidin töömehele enda dokumenti näitama ja siis saigi asi korda. 50-eurone arve tuleb vast varsti postiluugist sisse. Polnudki vist asi nii hull kui ma praegu seda kõike kirja siia panen, aga tol hetkel varises mu maailm jälle kokku... Istusin voodisse ja murdusin, hakkasin nutma. Lihtsalt nutsin ja haletsesin ennast. "Täitsa lõpp, ma ei suuda midagi normaalselt teha. Kõik läheb *$%#*"...

Jäin magama ja ärkasin kell 14:40. Sinna mu eilne päev läkski. Kõik muud eelnevad laste asjade ära viskamised, muud keskendumishäired jne said minust eile võitu. Sain jälle apteegist rohud magamiseks, kuid kujutate ette, koju tulles mul polnud enam neid! Kaotasin ära! Issand seda värinat... Ja siis hakkasin asja harutama, tuli välja (helistasin lasteaeda), et olin need Eleanora lasteaia kappi pannud... Mis toimub? 

Tänane päev oli palju parem, aga kui nüüd vaatan, et kirjutan blogi enda jõulukuuse kõrval, siis tekib küll tunne, et palun öelge keegi teine veel, et tal on ka veel kuusk ehitud ja reisilt tuldud kohver pakkimata (rohkem kui) nädal aega...

Ma ei taha olla selline. Olen ju tavaliselt korralik ja täpne, aga ma ei suuda kui nii palju äpardusi üksteise otsa satub. Ei jaksa.

Et jutt päris negatiivselt ei lõppeks, siis näitan jälle kootud sokke. See-eest olen teinud endale lausa kaks paari. Ainuke teraapia, mis mul eelmisel nädalal oli. Kuna mulle ei meeldi toas sokke kanda, siis neid heledaid kannan ainult siis kui valgel diivanil istun. Värvuselt pole just kõige praktilisemad, aga silmadele ilu... Eriti loogiline... Kirjusid sokke (palju õhemad) kannan aga saapa sees. 

4 comments:

  1. Need heledad sokid on niiiii ilusad!!! Mulle kuluks selline paar ära.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mis su jalanumber on?

      Ma olen neid sokke kandnud tõesti ainult paar korda diivanil lebotades :D Mulle need jäid nagu kannast nats väikseks. Minu jalg on 38(-39) ehk siis täpselt vist 38,5. Võin sulle saata kui sul näiteks 37 jalasuurus on. Aga need on mul tegelikult harjutamise sokid, kõk silmused ei jäänud päris nii nagu tahtsin, seega ma pole nendega nii rahul kui nende kirjude sokkidega. Arenguruumi veel on :)

      Delete
  2. Aeg maha! Ruttu! Tee midagi mida sa tahad, armastad, mitte et pead :)
    Läbi põled muidu.
    Täna vist veetsidki sõpradega aega? :) Loodan, et see rahustab ja lõõgastab ja uuel nädalal uued ja paremad mõtted ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mu juures on nagu naljakas öelda, et põlen läbi. See tekib iseenesest, ma enda arust ei teegi midagi ja mingil hetkel olen lihtsalt nagu maha surutud.

      Aga jah, uuemas postituses juttu sellest nädalavahetusest :)

      Delete