ARHIIV

23/12/2015

Tuigo kalmistul

Kuna ma elan Soomes (jah, loll vabandus), aga häbi tunnistada, ma käin oma õe haual... harva. Ütlen ausalt, et esimesed 4,5 aastat ma lihtsalt ei suutnud sinna vabatahtlikult minna. Ma teadsin, et ma nutan ennast jälle segaseks ja ma üritasin ennast mitte piinata. Ma polnud valmis. Täna tundsin, et tahan minna ja ostsin talle sinna ühe ingli jõulude ajaks. Mulle meeldivad need valged inglid.

Iga kord kui me sinna kalmistule sõidame, siis mu ensetunne on alguses enamvähem okei (ma üritan seda endale sisestada), kuid siis kui auto hakkab metsarada pidi sõitma järjest lähedamale, siis tunnen, kuidas kõik mälestused matustest hakkavad meenuma. Siis tekibki minu sees teatud sorti paanikahoog ja tunne, et jookseks ruttu minema enne kui pean seda kõike uuesti läbi elama.

On olnud kordi, mil istusin lihtsalt kramplikult autos kuni mees viis hauale küünlad, sest ma olin sellises seisus, et ma lihtsalt jäätusin ega suutnud ise minna vaatama seda kohta... Ma ei tahtnud aksepteerida seda kõike. Ei taha siiani. Minu meetod on see, et väldin raskeid asju ja ausalt öeldes see on vahelduva eduga minu puhul ka toiminud.

Teinekord ma ei suuda jälle üldse neid tundeid kontrollida, seega jah... Millegipärast ma üritan esialgu alati teeselda, et saan enda emotsioonidega hakkama ja samal ajal hoian nuttu tagasi nii, et kurk on valus. Selline tunne kui silmad täituvad pisaratega, aga teen näo, et kõik on korras... Ja ma isegi ei tea, miks ma peaks enda kurbust varjama. Miks ma pean näitama oma lastele, et inimene peab olema tugev kui pole.

Üksi ma ei suuda seal veel käia, sest ma ilmselt murduks nii, et ma ei tule sealt enam kunagi tagasi...

6 comments:

  1. Tean, mida Sa tunned. Ma küll ei kaotanud õde, aga paar aastat tagasi sõbra. Siiani tunnen (eriti nüüd, kui Su postitust lugesin) et igatsen teda iga päev ning hauale minek on kohutavalt raske. Ka matused möödusid minu ja sõprade-sõbrannade jaoks väga raskelt ning siiani on seda raske meenutada.

    Samas annab sisetunne iga kord märku kui peaksin sammud haua poole seadma. Haua juurde minek on kohutavalt raske, samas kui olen kohale jõudnud, räägin temaga nii nagu midagi polekski juhtunud. Räägin, mis ma vahepeal teinud olen, kuidas mul läheb jnejne. Ja see on muutnud mu jaoks kogu selle protsessi vähem valulikuks.

    Ole tugev ja ilusaid pühi!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei julge rääkida seal haua kõrval üksinda.

      Ma olen rääkinud oma õega siis kui ta minu juures on käinud.. Kõlab kummaliselt, aga see on tõsi.

      Delete
  2. Mis su õega juhtus?
    Ta oli nii noor :(
    Tean, mida tunned. Minul on üks haud, kuhu ma ei ole suutnudki minna (matustest on juba 20 aastat), ja teine, kus ma käin vahel harva, hea, kui korra aastas, sest ma olen lihtsalt nii katki iga kord, kui sinna lähen...ja ma ei suuda ega taha seda. Pelgan. Väldin. Ja ma arvan, et selle pärast ei pea endale etteheiteid tegema. Mina tunnen, et ma pean ennast hoidma, see äärmuslik kurbus viib mind depressiooni äärele...ja see ei ole mulle hea. See ei ole kellelegi hea.
    Uskumatult tugevad on tunded inimeste vahel, aastad mõnevõrra leevendavad igatsust, aga ära ei kao see vist küll kunagi...

    ReplyDelete
  3. Mine jälle kui tõeline taktitunde kuninganna, aga kuidas ta suri?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ütlesin enda kohta, et ma olen taktitundetu, et kohe otse nii küsin.

      Delete
    2. Selge.

      Hetkel ma ei julge su küsimusele täpsemalt vastata, sest ma pole veel selleks valmis. Ma tahan uskuda, et kõik oli halbade asjade kokkusattumus...

      Delete