ARHIIV

21/12/2015

Jõuludraama ehk meil alati juhtub

Juba mööduski neljas advent. Eile istusime oma seltskonnaga kenasti kell kolm juba lauda ja peaks mainima, et kõht sai ikka päris täis söödud. See kõik oli väga tore. Maru palju nalja sai ka räägitud. Lõbus seltskond.

Aga vot mitte nii tore oli see, et ma laupäeval põhimõtteliselt sandistusin ja olin täiega haige, imekombel pühapäevaks oli sellest järgi ainult kinnine nina. Milline vedamine. Tegelikult selle tervenemise saladus oli korralik ööuni.

Aga vedamisest rääkides, siis ega alati ei vea ka. Nimelt nagu maininud olen, siis eelmisel nädalal Lennart oli terve nädal kodus, sest ta jäi haigeks. Kuna meil on ees pikem reis Eestisse ja lastel on lasteaiast puhkus 2-3 nädalat, siis peavad kõik seal oma laste kapid asjadest ja riietest tühjaks tegema. Kasvatajad panid minu eest Lennarti asjad kokku ühte suurde läbikumavasse prügikotti ja viisid need Eleanora kapikese juurde. Seal kotis oli sügiskombekas, tagavara riided, uued talvesaapad, sussid ja Lennarti meisterdatud jõulukingitus (võibolla midagi muud ka, mida ma ei mäleta), mille ma siis kenasti reede õhtul koju tõin. Kuna ma olin laisk ja haige laupäeval, siis kõik kolm kotitäit asju seisid keset koridori, mis ootasid oma järge ehk koristamist.

Kuna mul on nii tubli mees, kes viib ilma küsimatagi prügi välja, siis viis ta koridoris olevad köögi prügikotid laupäeva õhtul prügimajja, et pühapäeval oleks külalisi ikka ilusam vastu võtta. Möödus öö ja kui hommik kätte jõudis ja ma laste talvekombekaid nagis koomale sättisin, siis praktiliselt hakkasin ma nutma omaette ja ütlesin: "Ei ei ei ei - appi ta ei viinud ometi neid ära!". Eleanora küsis ja päris, aga ma lihtsalt ei suutnud isegi vastata talle, vaid helistasin kohe mehele ja ütlesin, et ühes prügikotis olid kõik Lennarti asjad, mis ta eile prügimajja viis... Ja ta lubas minna vaatama, kas saab kätte.

Ma olin peaaegu juba saanud hingata, aga siis tuli mees uksest sisse ja teatas, et prügiauto on hommikul juba käinud!!! Ma lihtsalt ei suutnud uskuda. Kuramus, kes viib pühapäeva hommikul prügi minema. Ma tahtsin sõimata kedagi, süüdistada, karjuda, nutta. Ma olin nii endast väljas. Ja tegelikult polnud isegi süüdlast. Nii nõme. Nagu oleks palju üleliigset raha. Tavaliselt sügise kombekat saab kevadel ka kasutada ja need uued saapad maksid soodukaga 30 eurot. Kusjuures nägin kirbukal just neid saapaid 6 euroga ja kirusin omaette, et ohh, oleks varem näinud siin neid...

Õnneks eilne tore õhtu aitas mul selle asja ära unustada, aga ütleme ausalt, ma pole ammu nii õnnetu olnud mingite asjade üle. Viimati olin natukene pettunud kui eelmisel aastal läksime laevaga Eestisse, aga sadamas tuli meelde, et jõulukingid jäid Soome koju. Nojah, ma ei peaks enam imestama, et meil alati midagi juhtub, aga näed, ikka olen šokeeritud.

Meenutan parem seda paremat osa ja lisan pildi meie peolauast (ahjuliha, kartul, kapsad veel puudusid tol hetkel sealt):
Nüüd tuligi meelde, et köök ootab veel kraamimist...

EDIT:
Ega magustoidu lauake ei puudunud, ma unustasin lihtsalt sellest korralikult pilti teha:

2 comments:

  1. Ai, kui valus! Ma oleksin sellise apsu peale lolliks läinud. Ma siin ahastasin juba pusletüki pärast, mis läks sedasi prügiga ära. Kusjuures ma veel ise viskasin selle minema, sest ajasin selle ühe vana pooliku puslega segamini, mille juppe endiselt mööbli alt välja tuleb, aga ei, hiljem selgus, et see oli täitsa uue pusle oma. Ajas tigedaks küll, kuigi nii väike asi.

    Kas sul oli riiete küljes nime ja numbri sildid? Äkki tuleb jõuluime ja sorteerimiskeskuses saadakse apsust aru ja võetakse ühendust. :)



    ReplyDelete
    Replies
    1. Nimed oli asjadel peal, aga telefoninumbrit küll mitte. Riided ja jalanõud on nii heas korras, et vaevalt keegi neid tagastada tahaks... ma nimelt ei usu inimeste headusesse :D

      Delete