ARHIIV

05/11/2015

Väike sünnipäev

Nüüd rõõmsamatel teemadel. Lennart sai hiljuti 2-aastaseks. Sünnipäev möödus suhteliselt vaikselt. See tähendab, et suurt pidu ei olnud. Salat, kohvi, kook.

Algne idee oli teha siniste lilledega auto teemaline tort, kuid kuna auto kuju ma ei teinudki, siis panin peale ainult suhkrumassist lilled ja seekord tulemuseks valmis pigem suvine rukkilille tort. Mis teha. Lilli sai liiga palju, aga ma ei saanud neid ära enam ka võtta, sest muidu oleks jäänud sinine plekk tordile! Aga ega Lennart ei kurtnud (keegi teine ka mitte). Eks teinekord teen ikka auto ka!
Biskviidid tegin ise. Vahele panin valget šokolaadi, viinamarju ja vahukoore-kohupiima kreemi. Kuna praegu on moes sellised naturaalse välimusega tordid, siis tegin ühe pildi enne lõppviimistlust ka. Oleks isegi sellisena sobinud lauale panna:
Nii hea, et Lennarti ja Eleanora vanavanemad käisid meil Eestist külas. Mida aeg edasi, seda vähem ma põen külaliste tuleku pärast (loe: vaaritan ja koristan)... See tähendas meie jaoks seda, et saime käia laupäeva õhtul Helsingis kinos (nagu facebookis mainisin, siis vaatasime "Napapiirin sankarit 2") ja boonuseks Lennart ei ärganud kordagi tol ööl ega tulnud kellegi kaissu, mil vanaema ja vanaisa ta õhtul magama panid. Aga järgmistel öödel ikka... Keegi teine peakski vist iga õhtu lapsed magama panema, siis Lennart teab, et emmet ja issit pole ega tule hiljem rändama. Miks ma üldse kurdan vahepeal selle üle, et laps tahab kaisus magada? Sest keegi ei puhka välja nii. Lennart sipleb, niheleb, aeleb, ärkab varem jne. Väga harva kui ta tegelikult kenasti kaisus magab. Aga loodan selle peale, et varsti kasvab sellest välja (Eleanora hakkas 2,5-aastaselt korralikult magama).

Lennart otsustas eelmisel nädalal soome keelt ka rääkma hakata. Kõne areng on viimasel ajal kiire olnud. Vahepeal üritab ta isegi kaks sõna järjest öelda. Eriti naljakas on see, et kui ta jonnib (jah, vahel isegi nii hullult, et ma ei tea, miks ta "mulle" seda teeb!) ja kui ma ei reageeri, siis hakkab ta nutma ja "emme" asemel "äiti" ütlema. Arengust veel selle võrra, et potil käimine on tal ka enamvähem selge. Mähkme panen talle igaks juhuks magamise ja ka õue mineku ajal. Isegi siis on ta tihti kuiv. Tubli, tubli. Potitamisest pole ma varem vist sõna võtnud, aga mõlemale lapsele olen potti tutvustanud juba beebieas kui nad istuma õppisid - 6-kuuselt. Vahepeal oli väike tagasilöök, kuid nüüd saime jälle raja peale.

Pühapäeval on juba jälle üks tähistamist väärt päev - isadepäev. Mina olen alati seda meelt olnud, et kui laps ei oska veel ise midagi teha, siis teeme koos issile isadepäevaks kingituse, kuid kui laps on juba selles eas, et saab kaardi joonistamisega hakkama, siis sellest täiesti piisab. Lasteaias on lapsed nii kui nii juba meisterdanud piisavalt, aga ühe pisikese asja teen ma lastega kolmekesti ka sel aastal. Eelmisel aastal tegin vist sellise kaardi, kus oli Eleanora käejälg ja Lennarti jalajälg.

Isadepäeva tähistatakse meie lasteaias nii, et homme ehk reedel on kutsutud isad isadepäeva hommikusöögile ja lastega pooleks tunniks aega veetma. Mõtlen ja loodan, et kõikide isad või vanaisad saaksid minna, muidu on kurb kui mõne isa ei saa tulla ja teistel on isad lasteaias. Kahju.

Hakkasin mõtlema, et ega nalja pole - juba jälle käes on jõulud. Ma ei teagi kui mitu ühist jõulu me juba koos oleme veetnud. Ostsin lastele uued jõulusussidki sel nädalal valmis. Kalendrid on juba ammu poelettidel, aga seni kuni lund ei saja, minul jõulutunnet ei teki.

Sellised hilisõhtused mõtted. Üks teema viis teiseni. Ja nüüd proovin magama jääda. Homme on minu jaoks tähtis päev!

No comments:

Post a Comment