ARHIIV

13/11/2015

Minu varastatud ratta lugu sai kurva lõpu

(Mu ratas varastati septembris meie kortermaja eest.)

Ohh jah. Ma ei teagi, kuidas kirjutamist võiksin alustada. Ma ei tea, kas kogu olukorra kirjeldamiseks oleks parem sõna "piinlik" või lihtsalt "häbi". Mõlemad sobivad... Täna on päris tegus päev olnud ja see sisaldas ka seda osa, et läksin päeval rongiga Prismasse ja sealt jalgsi koju. Kõndisin raudteejaama juurest mööda ja märkasin enda ratast. No see, et lasteistet polnud oli loogiline, see on lihtsalt ära võetud. Korv tundus natukene kitsam, aga vaatasin, et ehk on see millegipärast lihtsalt lömmi löödud. Üleüldse olen peale ratta vargust silmad ikka lahti hoidnud.

Jäin seisma enda Prisma kotiga ja mõtlesin, et mida teha. Ratas oli ju lukus. Ega ma ei julgenud seda tagasi ka varastada. Ütleme nii, et õnneks ei julgenud.

Helistasin siis ähmi täis olekuga politseisse, et ma leidsin enda ratta, mis ma tegema nüüd pean. Politsei tuli 15 minuti jooksul kohale (päris kiiresti) ja küsis tunnusmärke (rattal ainult üks helkur, jalatugi just teatud moodi katki) ja mida kõike muud (näiteks, et kust ma selle olen ostnud - Anttilast, muide) ja vaatasid mu telefonist ratta pilti ja ütlesid, et usuvad, et see on tõesti minu ratas. Jee. Aga mis edasi? Esimene mõte oli see, et ega ratta omanik ei pruugi teadagi, et see ratas on varastatud, vaid on kuskilt kellegi käest selle odavalt ostnud.

Kuna ma ei arvanud, et mu ratas võiks üldse kunagi leiduda, siis ma muidugi politseisse avaldust ka ei teinud tookord. Viga. Politsei ütles, et kui mul tšekki ka pole, siis nende käed on seotud. Nojah, saan aru, oma viga. Küsisin, et mida nad soovitavad teha. Politsei vastas, et ma võiks jätta kirja ratta külge, et ta sõidab minu rattaga, mis on varastatud (koos telefoninumbriga), et ta mulle helistaks. Politseil oli midagi tähtsamat teha (loogiline!) ja siis nad hoopis kinkisid mulle pastaka ja andsid paberilipiku, et ma saaks enda sõnumi edastada. Nii ma siis jäingi enda poekotiga sinna lukustatud ratta juurde veel pooleks tunniks seisma. Anna abi ausõna.

Kirjutasin kirja ära ja helistasin sajas kord mehele, et nõu saada. See lõppes sellega, et jooksin 5 minutit ja ostsin poest megasuure rattaluku ja lootsin, et see ratas on veel alles. Läksin tagasi ratta juurde. Panin ratta lukuga kinni ja jätsin enda telefoninumbriga jutukese ka sadula külge kilekoti sisse ja tulin tulema.

Kaua aega ei läinudki kui mu telefon juba helises. Aku hakkas ka lõppema. Igatahes neiu (arvan, et 20+ a.) rääkis maru lõbusas toonis, et kas mina olen tema ratta lukku pannud ja mida see nüüd tähendab. Tema rattal on täpselt samad "vead" ehk minu silmis tunnusmärgid, mida arvasin, et ainult minu rattal on. Igatahes... Ta vastas nagu mina, et ostis ratta mõni aasta tagasi Anttilast! Nojah. Asi selge. Sain aru, et olin mingi võõra tüdruku ratta lihtsalt keset päeva oma lukuga kinni pannud! Jumal küll. Reede 13!!! Ta ütles, et selliseid rattaid on päris palju, aga ma pole siiani täpselt sama erkpunast tooni sellist ratast veel märganud. Nojah, kuni tänaseni.

Ainult minuga juhtub, ausõna. Miks ma arvasin, et see on minu ratas? Milline ajaraisk. Ma nii lootsin. Ainuke positiivne asi on see, et mul on nüüd uhiuus megahullu ketiga rattalukk.

Parem karta kui kahetseda, aga natukene kahetsen küll, sest raiskasin teise inimese (enda ka) aega. Õnneks tal polnud kiire ja oli just sõbrannaga kohvitama minemas, aga no kuule, ega ikka pole tore küll minna enda ratta juurde ja vaadata, et keegi teine on selle lukku pannud. Lugu lõppeb sellega, et mina olen ilma enda rattata ja hirmutasin veel ühe teise inimese ka täna ära. Loodan (tundus vähemalt), et too tüdruk võtab ka asja pigem naljaga. Käisime ja tegin hiljem rattaluku ikka lahti ka (seni kuni ta veel kohvitas kuskil) ja silmast silma me ei kohtunudki. Ma ei saa aru veel sellest, et mida ma mõtlesin, et näiteks kui uus ratta omanik on kuskilt minu ratta odavalt ostnud, siis mille pärast peaks ta selle mulle tagasi andma? Ei tea jah, mis mu plaan oli. Polnudki vist.

Ohh jah. Lõpetan sama ohkega nagu alustasin. Hiljem on ehk hea naerda ja meenutada kui tark ma olen jälle olnud.. Liina TOP 10 piinlik list hakkab selleks aastaks täis saama!
Tänane pilt rattast on halva kvaliteediga, seetõttu ka värvitooni erinevus.
Kui keegi soovib veel naerda, siis võin öelda, et kui olin peaegu juba kodus, siis märkasin maja lähedal veel ühte sellist ratast! Imelik, et ma varem polnud märganud. Aga too oli nii roostes, et minu ratas see küll polnud. Ma ei teagi, mida ma täna õppisin. Vist seda, et ei tasu võõraste rattaid lukku panna...

2 comments:

  1. Aga ä k k i ikka oli sinu ratas,siiski?

    ReplyDelete
  2. Asjata tunned piinlikkust! Ükskõik, milline on lahendus, sellised lood teevad elu tagasi vaadates lõbusaks ;)

    ReplyDelete