ARHIIV

17/11/2015

Hajameelne blogija

Üldiselt kui me koos perega kuhugi läheme, siis ma ei tassi kunagi enda suurt kaamerat kaasa, sest tahan alati pühenduda lastele ja teiseks ma ei salli kui mu käed-jalad on asju täis. (Isegi kui üritan vähe asju kaasa võtta, siis tegelikult lõpuks seikleme me ikka enda mustlaslaagriga ringi.) Seega pildistamiseks kasutan alati oma telefonikaamerat, kuid kahjuks selle kvaliteet annab soovida.

Tihti juhtub nii, et ma mõtlen, et vot täna teen seda, sellest võiks küll paar pilti blogi jaoks teha. Aga tegelikult üle poolte kordadest ma unustan tegevuse käigus kaamera üldse ära. Tegin eelmisel nädalal sõbrannale tordi ja tuuletaskud, kuid valmis asjadest muidugi mul pilti pole! 
Muidugi meie pere suur sündmus sellest, kuidas me Lennartil lõpuks paruka lühemaks tegime - jäi ka pildistamata. See oli nii koomiline, et oleks võinudki hoopis video teha. Pildile jäid ainult juuksed, mis vannitoa põrandale kukkusid, aga pole ime, sest me lihtsalt jooksime masina ja kääridega ümber Lennarti (kes "istus" lastetoolil keset vannituba), üritades teda vaheldumisi Ipadi multikate ja šokolaadiga meelitada. Ma ei kirjuta pikemalt sel teemal, aga minul oli ikka meeletult kahju neid juukseid maha lõigata. Laps oli ise ka päris vihane ega tahtnud ennast peeglistki näha.
Kõikidest kudumisprojektidest ma samuti pole pilte teinud, sest vahel juhtub nii, et alustan üht ja siis harutan sada miljon korda üles, sest ma muudan meelt ja tahangi kududa hoopis midagi muud. Tüüpiline. Eriti tore on see siis kui ma olen õhtul öösel näiteks 7 tundi järjest kudunud ja järgmisel päeval tehtu külma südamega üles harutanud... Natukene on justkui endast kahju.
Ja sellega seoses tahan öelda, et kuna ma poolikuid asju ja tegemisi ei salli, siis seetõttu ma jätangi paljud asjad lihtsalt sinna paika ega üldse mainigi nendest midagi... Issand jumal, mu pooleli olevad toolid...

No comments:

Post a Comment