ARHIIV

05/11/2015

Ebainimlik hambaarst

Mul oli plaanis teistel teemadel kirjutada, aga kuna elus tuleb ette ikka erinevaid olukordi (tundub, et eriti minul), siis mõtlesin, et toon avalikkuse ette näite kuivõrd vastik üks hambaarst võib ühele lapsele olla. Mina kui lapsevanem astusin lapse eest välja ja kaitsesin teda nagu emalõvi. Esiteks mainin ära, et mul pole kunagi varem olnud Soomes ühegi arstiga nii halba kogemust kui täna. Nii, et ma ei usu eluilmas, et asi oli minus või milleski muus kui arstis endas.

Taustainfoks nii palju, et Eleanoral on olnud kasutusel elektriline hambahari ja tavaliselt täiskasvanu peseb ta hambad ja seejärel peseb ta veel ise kuni muusika hakkab mängima. Mahlasid joome me väga harva (tavaliselt vett), aga kommipäevi on meil küll. Väidetavalt ainult laupäeviti, aga tuleb ette olukordi, et ka tihedamini. Ja juhtuski nii, et märkasin jälle lapsel all hammaste vahel augu tekkimist. Helistasin ja panin hambaarstile aja.

Täna hommikul kell 7:30 läksime Eleanoraga hambaarstile. Olin talle eelnevalt seletanud, et kõigepealt arst vaatab lihtsalt peegliga, kas üldse on vaja midagi teha või mitte. Eleanora nagu laps ikka, eks ta kartis. Eelmisel korral saime ülemise (täpselt vastas) hamba vahel oleva augu parandada tänu sellele, et ta sai enne protseduuri rahustavat mahla, muud moodi polnud see võimalik. Igatahes täna oligi mu üllatuseks meil hoopis teine arst. Kui ma hambaarsti nägin, siis nõme öelda, aga ta tundus juba esmapilgul selline kuri ja kalk vana naine, käskis meil riided ära panna ja tulla. Mitte mingit tervitust ega muud "small talki". Hinges lootsin, et tema pole see hambaarst, vaid sealne medõde. Kahjuks eksisin.

Arst kutsus meid kabinetti sisse ning ausalt öeldes Eleanora kartis teda juba hääletooni pärast. Väga ebameeldiv inimene. Tahtsin olla kraps ema ja mitte lasta end sisetundest heidutada, äkki ongi hoopis tore ja hea arst. Võtsin lapse sülle ja arst käskis, et istuksin aga lapsega koos toolile. Nii ma siis tegingi - erinevalt eelmistest kordadest. Me olime peaaegu maha istunud kui arst siis tõukas enda kondiste sõrmedega mu selja korralikult tooli vastu, kusjuures ta isegi ei võinud viisakalt öelda ega juhendada muud kui seda, et hoia lapse kätest kinni. Nagu mida kuradit? Olin segaduses.

Ma ei saanud midagi enam aru, aga tundsin, et ma läksin närvi. Me olime istunud seal toolis kokku vaid mõned sekundid kui ta käskis Eleanoral suu lahti teha, et vaadata peegliga hambaid. Muidugi mitte lapsele meeldival häälel ja enne kui aru sain, siis Eleanora muidugi ehmus. Keegi ju ei näidanud nagu varem, et "Näed selle peegliga vaatame ja teed korra suu lahti, tädi ainult korra vaatab" jne. Mitte mingit inimlikkust lapse suhtes. Ja siis see juhtus. Arst toppis (jah, paremat väljendit olukorra kirjeldamiseks ma ei leia) enne pikemat hoiatamist lapsele enda neli sõrme suhu ja hakkas suud jõuga lahti venitama. Kas tänapäeval on selline asi normaalne? Eleanora hakkas nutma ja muidugi refleksist suud kinni panema.

Arst kangutas mõne sekundi vältel lapse suud kuni ma lihtsalt ei suutnud enam taluda, et ta minu lapsega niimoodi käitub. Eelmistel kordadel teised arstid on alati jutustamisega lapse suu lahti saanud (loe: meelitanud), et peegliga sinna vaadata. Ma ausalt öeldes lausa vihastasin ja olin suisa närvis, et põhimõtteliselt tõmbasin arsti käed lapse suust välja ja ka instrumendilaua oma kätega eemale lapsest, sest see arst oli täiesti vastik. Minu piir oli ületatud ja seda juttu siia praegu kirja pannes mõtlen üha rohkem, et issand jumal, kas me tõesti elasime selle hommikul läbi. Medõde ei jõudnud samuti isegi last meelitada, see olukord algas ja lõppes nii kiirelt.

Saan aru, et arstidel on vahel kiire, aga kas tõesti hommikul 7:30 ei suudeta 2 minutit lapsega tutvumiseks aega leida? Jube. Ega ma ei jätnud asja nii. Tõusin püsti ja ütlesin päris närviliselt, et minu lapsele nii ei tehta ja kuidas on võimalik, et teised arstid saavad ilma suud lahti rebimata lapse hambaid kontrollida. Ma ütlesin arstile, et teen kaebuse  ja seda ma ka tegin kirjalikult. Interneti teel. Minu jaoks see pole normaalne.

Arst tuli meile järgi kui me riietuma läksime ja ütles, et ta tahtis ainult hambaid peegliga vaadata. Ma saan aru, aga mis moel ta seda tegi... Ütlesin, et selline käitumine pole aksepteeritav ja pole minu mure kui tal on halb päev. Võin öelda, et see oli väga kiivas õiendamine. Ta õigustas end, et on mitu aastat laste hambaarst olnud, aga ma ütlesin vastu, et ma olen õppinud kasvatajaks ja tean, et selliselt ei käituta. Mina ei lase jõuga oma lapse suud laiali rebida selleks, et arst saaks peegli sinna panna. Küsisin temalt veel, et kas ta oleks läbi põse puurinud ka kui vaja, sest laps ei teegi ometi kohe ühe sekundi jooksul suud lahti. Aga siis lõpetasin rääkisime ja lahkusime.

Lihtsalt nii nõme olukord, aga ma ei suutnud vait jääda. Mõtlen, et kas ma oleksin pidanud tal laskma last piinata? Minu meelest ei. Minu meelest tegin õigesti. Kõndisin sealt hambaarsti juurest värisedes koju, ma olin tegelikult täiesti šhokis. Olgugi, et ma ütlen päris tihti tuttavatele otse oma arvamuse välja, siiski pean tunnistama, et võõrale inimesele vastu hakata - vot see vajas julgust ka minult. See pole midagi nii lihtne teisele öelda, et "Ma teen teie kohta kaebuse ja mulle ei meeldi teie töövõtted". 

Kui järele mõtlen, siis kõige hullem on see, et ma absoluutselt ei liialda kui seda juttu kirjutasin. Ma ei lisanud juurde mitte ühtegi asja, vaid kirjutasin ritta faktid ja tõe. See oli nagu õudusunenägu ja ma üldse ei imesta, et inimesed hambaarstil käimist kardavad (ma ise kardan ka, aga niisugust kogemust mul küll pole olnud).

Helistan ja lasen lapsele uue aja panna ja muidugi mõne teise arsti juurde.

Millised kogemused on teil arstidega? Lastega arstil käimisest?

Süütan parem küünla ja proovin rahuneda.

6 comments:

  1. Ma usun, et sa tegid õigesti - kindlasti jäi lapsele halb kogemus, aga tõenäoliselt oleks see võinud veel hullemgi olla. Viimane asi, mida vaja on on see, et lapsel hambaarsti ees hirm tekiks - seega loodan, et järgmine kord läheb kõik hästi ja hirmu pole :)
    [Vaata, kas kusagilt ei leia hambaarsti peeglit vms, et kodus näiteks niisam aharjutada ja ise vaadata, et näidata, et midagi hirmsat pole ja valu ei tee]

    ReplyDelete
    Replies
    1. See "hambaarsti" mängimine on hea mõte. Me polegi ammu seda teinud. Mõtlesin ise ka seda kusjuures enne.

      Delete
  2. Ma läksin ise juba seda lugedes närvi. Mõtlesin, et kas ma oleks julgenud nii reageerida, aga küllap lapse nimel jah. Õigesti tegid!
    Hambaarstile ei ole veel Oliveriga läinud, aga kuna tegemist on meile tuttava inimesega ning Oll on minuga koos arstil juba käinud korduvalt, siis ei pelga ka tulevikus minna.
    Ma loodan, et Eleanora edaspidi ikka laseb toredal hambaarstil hambaid vaadata ja parandada :) Tänu enda heale arstile ei ole ma kunagi pidanud selle ees hirmu tundma nagu väga paljud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oleks huvitav lugeda, milline hambaarsti vaatevinklist olukord oli. Ta vist ei saanudki aru, et lapsele liiga tegi...

      Delete
  3. Küllap ta sai väga hästi aru, mida tegi. Muidu poleks ta järgi tulnud. Ega ta ometi eestlane olnud? :) igatahes tegid öigesti, sest kui sa oleksid veel nö arsti poolel olnud, ei tahaks E vist mitte kunagi enam hambaarsti juurde minna. Nüüd ehk õnnestub veel tema usku hambaarstidesse muuta!

    ReplyDelete