ARHIIV

09/10/2015

Beebiriietest loobumine on raske

Oleme juba ammu viinud keldrisse ühe kastitäie beebiriideid, neid kõige paremaid ja ilusamaid. Enamus on millegipärast siiski tüdrukute riided. Ma olen alati arvanud, et annan need edasi, aga kuna või kellele, see on olnud natukene lahtine küsimus. Tuleb välja, et kes ikka ees, see mees! Ja üks beebi ongi tulekul suguvõsas.

Vankri andsime me ära ja turvahälli samuti. Võrevoodi oli nii logu, et seda polnud mõtet isegi edasi anda. Need olid kuidagi väga lihtsad otsused. Võta, anna, tee, mis tahad, kasuta, anna edasi, nüüd sinu omad. Aga eile oli beebiriietekast koridoris ja oligi kätte jõudnud see hetk, et ka need üle vaadata ja edasi anda. Vot siis juhtus midagi, mida ma ei oleks osanud oodata. Ma ei tahtnudki enam neid ära anda! Need lihtsad asjad olid kuidagi nii armsad.

Olen olnud sellises meeleolus juba mõnda aega, et siia majja ei tule enam mitte kunagi ühtegi beebit ja me ei vaja beebiasju ning ei pea neid ka niisama säilitama. Kui selliseid lapsi poest osta ei saa, kes öösiti magavad ega nuttes ringi kõnni (Lennart kohe 2a ei maga ikka veel hästi), siis piisab mulle kahest küll.

Vaatasin siis suures toas põrandal neid beebikombekaid ja mütse. Armsad olid. Jätsin endale siiski ühe Eleanora kleidikese ja Lennarti body. Teen mõlemale sellised karbid, kus on nende lutt, haiglast saadud randmepael ja paar väikest asja veel. Mälestuseks. Kas nad nende asjadega hiljem ka midagi peale hakkavad või mitte, seda ma ei ea, aga ma teen ikkagi.
Tavaliselt asjade ära andmine on vabastav kogemus. Saab koju rohkem ruumi ja milleks hoida alles asju, mida isegi ei kasuta? Seekord oli teistmoodi. Eks ma tegelikult ikka raatsin need riided edasi anda ja mul on hea meel, et need saavad ka kasutust. Tagasi ma neid ei soovi, sest kes see ikka viitsib meelde jätta, kelle käest, millised riided on saadud.

Üks elueutapp on läbitud. Ei ütleks, et oli kerge, aga teise lapse beebiiga oli minu meelest siiski natukene lihtsam kui esimese lapsega. Arvatavasti sellepärast, et olukord oli juba tuttav.

No comments:

Post a Comment