ARHIIV

28/08/2015

Jutupaus

Septembris algavad jälle sisseastumiskatsed Soomes erinevatesse koolidesse. Ma olen nii segaduses, et ei teagi, kas võiks ka midagi õppima hakata. Midagi muud kuni siiani olen tahtnud? Või hoopis minna tööle poole kohaga? Üldse ei tea. Hetkel olen haiguspuhkusel, aga sain aru, et saan olla ka "poole kohaga" haiguspuhkusel ja poole kohaga tööl. Eks see oleneb ka kui palju ma jaksaks. Väga huvitav, et kuidas see reaalselt toimiks. Esialgu kui motivatsioon on laes, siis kulutaksin jälle end lõpuni ja hiljem nutaksin nurgas, et appi miks ma ei jaksa enam hingata. Ma lihtsalt ei oska normaalselt tasakaalu hoida.

Täna mul ongi tegelikult üks kohtumine, eks näis, mis mulle räägitakse. Võibolla võtan end töötukassasse arvele, sest kuulsin, et nad toetaks 2 aastat õpinguid. Näiteks kui ametikõrgkool kestab 3,5 - 4 aastat, siis pooled ajast oleks veidike muretum. (Kas reaalselt üldse saab olla töötu ka haiguspuhkusel korraga?) Palju lahtiseid küsimusi. Ülikooli muidugi ei toetata. Ja tavaliselt töötukassa kaudu minnakse pigem lühemaid kursuseid läbima. Enamus eestlasi käivad ju alustuseks soome keele kursusel näiteks 2- 9 kuud, aga kuna ma olen juba siin soome keeles kasvatajaameti saanud, siis pole seda kursust mulle vaja. Või peaksin üldse vahelduseks uut ametit õppima? Kas ma jaksaks? Mis mulle meeldiks? Varem oli lihtsam kui teadsin täpselt, mida tahan.

Tegelikult ma plaanisin, et kui arsti käest saan tõendi haiguspuhkuseks, siis ma lihtsalt magan esimesed kaks kuud ja siis vaatan edasi. Arst kirjutas paberile, et töövõimetu alates juunikuust. Aga mul tekib juba ühest täielikust puhkepäevast selline süütunne, et miks ma midagi ei teinud. Isegi kui mulle meeldib päev otsa maha magada. Nagu kasutu tunne ikkagi mitte millegi pärast. Mõtlen jah, et alati ei peagi jaksama, kuid ikka tekib laiskussi tunne. Ja siin ma juba planeerin, et mida ma võiks edasi teha.

Ma ei taha eriti lahata, miks ma haiguspuhkusel olen, sest pooled mu sugulased ilmselt häbeneksid seda kui ma avalikult kirjutan. Mina arvan nii. Praegu usun, et kirjutan täpsemalt alles siis kui ma tunnen end sel teemal piisavalt mugavalt ja enesekindlalt. Võibolla mitte kunagi. Aga miks ma kaalun praegu ka tööle minekut? Sest ma pole otseselt füüsiliselt vigastatud. Nüüd kui kilpnäärme türoksiini doosi on ka arsti juhendusel tõstetud, siis on see meeletu väsimus ka vahepeal väiksemaks jäänud. Järgmisel nädalal lähengi kontrolli ehk vereproovi andma. Enesetunde järgi ütleksin, et näidud peaksid palju paremad olema.

Hea uudis on see, et kui hommikuti lapsed lasteaeda viin, siis jäävad nad sinna ilusti. Isegi Lennart ei ole mu küljes nagu ahvipärdik ega hakka nutma. Jääb natukene kohkunult korraks vaatama, kuid siis mängib edasi kenasti. No see-eest muidugi öösiti on ikka trall. Kord nädalas magab vist pikalt hommikuni, aga üldiselt nutab mitu korda. Ei tea, kas siis lasteaed mõjub nii? Kuid samas see oli ammu juba enne seda täpselt samamoodi. Ja pealegi Eleanora hakkas ka alles 2,5-aastaselt normaalselt magama, nii et peab lihtsalt ootama vist.

Eriti palju mõjutab praegu mind ilm, sest sellise sombuse sügisilmaga kaob täielik motivatsioon üldse voodist välja tulla. Ja täna peaks veel rattaga kesklinna sõitma vihmaga. Ei meelita eriti. Aga kuna eile oli mul täielik lebopäev sel nädalal, siis täna ju ometi peab end liigutama.

Selline postitus täna. Ei tea, mida teha. Ei tea, mida tahaks.

No comments:

Post a Comment