ARHIIV

05/08/2015

5 aastat tagasi lahkus mu õde siit ilmast

Enne seda ma ei teadnud, mis tunne on hingata nii, et iga hingetõmme kriibib kurku, iga südamelöök rebib tükke südamest ja iga pisar on sama valus nagu veritsev haav.

Mina olin 21 ja tema 15. Linda oli põhimõtteliselt terve suvi Soomes meie juures olnud ja vanade sõbrannadega aega veetnud. Eestis - juuli lõpus isal olid pulmad, nädal pärast seda ema pidas kihluspidu ja neli päeva pärast seda oligi ... kõik. Sel päeval suri mu elu, mu lapsepõlv, mu õde ja kõik, mille olemasolust ma isegi ei teadnud. Nii ma tundsin.

Ma polnud kunagi varem matustel käinud. Ma vist ei uskunud, et inimesed kunagi siit ilmast päriselt lahkuvad.

Täna, viis aastat hiljem on mul kõik meeles nagu eilne päev. Ärge valetage, et aeg parandab haavad. Inimene lihtsalt suudab heal juhul enda pisaraid kinni hoida ja vahepeal meenutada ka häid aegu. Valu on ikka samasugune.

Linda viimane suvi aastal 2010:

11 comments:

  1. Aeg ei paranda tõesti selliseid haavu :( Tunnen kaasa!
    Minu jaoks väga kallis inimene lahkus siit ilmast kui olin alles 4-aastane. Võiks ju arvata, et ma ei mäletagi seda inimest ja aeg ongi kõik parandanud... aga ma tänase päevani mõtlen iga päev temast ja alati tulevad pisarad silma.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tean, et kõik inimesed siin maailmas on ju kellegi varem või hiljem kaotanud või kellegi matustel käinud. Osad inimesed maailmas elavadki iga päev sellist elu, nad teavad, et iga hetk võib keegi perekonnaliikmetest teispoolsusesse minna (näiteks sõjaolukorras või midagi taolist), aga imelikul kombel ma ei olnud enda elu jooksul (olin siiski juba 21-aastane sel ajal) peale hamstrite ja merisigade kellegagi pidanud päriselt hüvasti jätma, seega oli see minu ja pere jaoks suur šhokk.

      Meie vanavanemad ja sel ajal nendegi vanemad (93-95?) olid veel elus... Polnud kogemust kellegi ära saatmisega, matuste ega üleüldse sellise ebareaalse olukorraga.


      Usun ka seda, et kui 2-4-aastaselt kellegi kaotad, siis võid seda inimest väga hästi mäletada kuigi arvatakse, et lapse mälu ei mäleta tihti midagi taolist kui on näiteks šhokis.

      Delete
  2. Su postitus puudutas mind hingepõhjani. Teadsin Lindat Tapa Muusikakooli aegadest, käisime ühes klassis ja võin öelda, et ta oli kõige armsam klassiõde keda soovida. Kahjuks kaotasime peale tema kolimist(?) kontakti ja järgmine asi, mida tema kohta kuulsin oligi see jube uudis. Ma ei saa öelda, et ma tean mida tunned, aga ma kujutan ette, et kaotada õde on valus, kuid kaotada inimene, nagu oli Linda...

    Ma tunnen Sulle kogu südamest kaasa! Selliseid ingleid on maailmas üks miljonist.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Siis ta koliski siia Soome ja mõni aasta hiljem tagasi Eestisse.

      Delete
  3. Nii ilus ja südamlik postitus (vabandust kui see kohatuna mõjub), aga äärmiselt valus. Tunnen sulle südamest kaasa! Mina kaotasin enda kõrvalt kalli inimese kui olin 20-aastane, nüüdseks siis 14-aastat tagasi ja mäletan siiani seda hetke, kuidas maailm kokku varises kui mulle sellest õnnetusest teatati, mul võttis väga pikalt aega, et eluga edasi minna. Ma ei taha isegi teada, mis tunne võib olla kaotada õde...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei pidanud olema hullemat asja maailmas kui oma lapse matmine... Ta oli õde, laps, lapselaps, ristitütar, sõbranna ja tüdruksõber. Kõik kaotasid.

      Delete
    2. Mis temaga juhtus, kui tohib küsida ? Sügav kaastunne !

      Delete
  4. Tunnen kaasa, see on raskeim kaotus ja viis aastat väga lühike aeg. Minu vanaema oli terve lapsepõlve ja nooruspõlve parim sõber oma vennaga. Vend suri II maailmasõjas kui oli 22 ja vanaema 21. Veel 90sena kirjutas vanaema vennale kirju, kus märkis, et vend on ta parim sõber ja rääkis temaga sünniaastapäeviti. Mis siis, et möödas oli 70 aastat.
    .

    Mis Lindaga juhtus? Te olete väga ühte nägu..

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oleme nii ühte nägu, et kolm aastat tagasi tuli muusikalaagris (olin praktikal) üks dirigent minult küsima, et kuidas mul läheb, mis koolis käin ja kas ma viiulit veel mängin... Arvas, et olin Linda (mu mõlemad õed mängisid siin Soomes orkestris viiulit).

      Vot see oli väga... jube hetk.

      Delete
  5. Mul jäi see kurb postitus kuidagi vahele, praegu avastasin selle.

    Tunnen südamest kaasa! Selliseid haavu aeg ei paranda. :(

    ReplyDelete
    Replies
    1. Arvatavasti sellepärast, et ma ei lisanud seda postitust blogi facebooki lehele. Ei tundunud sobilik.

      Delete