ARHIIV

15/07/2015

Karm kontrollifriik või leebe lapsevanem?

Kogu oma elu jooksul olen ma tundnud kui kuri ja otsekohene inimene ma olen. Mis ma ikka valetan, isegi teiste meelest võin ma vahel päris õel olla. Juba rasedana teadsin, et minust tuleb raudselt see perekonna politseinik (ei tea, kas tingituna sellest, et olen õdedest kõige vanem) ehk siis kurjem vanem, kes ütleb ja kamandab rohkem kui teine. Nii see kahjuks ka läks.

Üks minu suurim saavutus oleks osata olla palju vabam ja rahulikum ema. Olen üritanud mitte närvi minna mõttetuste peale ja näiteks lasta mänguasjadel isegi neli päeva maas vedeleda. Isegi praegu on mänguasjad ja laste riietekapid tühjaks tehtud ja kõik vedeleb. Hakkasin nüüd mõtlema, et kas ma olen siis rahulik või hoopis laisk ema?

No eks ikka teatud reeglid on meil alati, mis kehtivad, aga tahan olla samuti paindlik ja vahel ka järeleandev vanem. Minu jaoks on alati lihtsam öelda "EI" kui "jah" ja nii see on alati olnud. Seda on päris raske muuta... Mulle tundub, et see on justkui enesekaitse reaktsioon (millelegi?) kõigele eitavalt vastata.

Aga mis siis juhtus? Juhtus see, et mina olin teadlikult üritanud olla kogu aeg see politseinikust ema kuni ma aasta alguses enam ei jaksanud. Lihtsalt tõstsin sõna otseses mõttes kaks kätt üles ja tundsin, et ma tahan lihtsalt minema joosta. Enam ei jaksanud. Ma ei osanud olla tasakaalus iseendaga ja see kajastus ka muidugi meie pereelus. Tahtsin, et mul oleks kodutöödest ükskõik ja ma ei hooliks ka muudest pisiasjadest, mis meie elu tegelikult kokkuvõttes isegi ei mõjuta.

Olin harjunud elama nii, et minu tehtud oli see "õiget moodi" ja suhteliselt kõik muu vale... See kehtis minu koduseinte vahel ja selle reegli olen ma ka ise endale välja mõelnud. Või noh, naiste tööd peaks ju alati naine tegema. Nii ma olen oma elu jooksul näinud ja samas olen näinud ka seda poolt, et sellist eluviisi lõpmatuseni ei jaksa. Ütleme nii, et ajalugu kordab ennast ja ma ei osanud seda muuta. Kõik see kodueperenaiseametist teatud määral loobumine tekitas (siiani) minus väga suurt ebaõnnestumise tunnet. Ma pole minu meelest piisavalt hea ema.

Kuna mu võim ja jõud oli nii otsas, et ma ei jaksanud isegi süüa (teha), siis toimus meie pereelus ajapikku drastiline muutus, millest olen alles paari nädala jooksul aru saanud. Nimelt ma lasin mehel kõike teha ja üritasin mitte üldse vinguda selle üle, kuidas asjad on korda aetud. Sest mul pole õigust öelda midagi kui ma ei jaksanud ise lillegi liigutada. Osaliselt oli see vaimne väsimus juba sellest kontrollfriigist olemisest.

Isegi mu sõbranna ütles (üle?)eelmisel nädalal, et ta julgeks seekord isegi mu köögis midagi teha, sest varem on ta lausa teatud mõttes kartnud mind, et kui midagi valesse kohta paneb ja nii edasi. Ja teiseks ma ei lubanud kunagi "enda" köögis kellelgi midagi teha või puutuda. Põhimõtteliselt ainult mina teadsin, kuidas asjad käivad. Täiesti jube kirjutada seda teksti, aga see kõik oli mu peas ja osaliselt on ka siiani.

Aga lastest ja lapsevanemaks olemisest veel selle võrra, et ma tunnen, et pereelus oleme me teatud tasemele jõudnud. Mina ei taha enam ainult üksi juhtida ja esiteks ma ei jaksagi teha nii palju kui ma alati tahan (see tähendab, et ma olen sellest lõpuks aru saanud) ning lõppkokkuvõttes me oleme tänaseks päevaks palju võrdsemad lapsevanemad kui varem.

Ma pole ainult karm, vaid üritan ka see leebem vanem olla ikka vahel (see on palju toredam roll). Isegi Eleanora küsis hiljuti, et "Miks te alati olete samal arvamusel kõigest?", mis minu kui lapsevanema jaoks on vist kõige parem kompliment üldse, sest kui laps tunneb, et mõlemad vanemad "veavad sama köit", siis tegelikult usun, et see tagab teatud turvalisuse perekonnas. Nii, et (kui nii võiks öelda, siis) minu psüühilisest kokkuvarisemisest oli isegi midagi kasu kogu meie perele.

Mis rolli teie mängite oma pereelus?
Olete pigem see karm politseinik või leebem pool?
Pange tähele, et mul on käes Prisma kott!

No comments:

Post a Comment