ARHIIV

25/06/2015

Mullas dipitud õunaviilud/ Mullassa dipatut omenaviipaleet

Tegelikult ka. Lennart (1a 8k) otsustas üks päev õuntele natuke vürtsi lisada. Tavaliselt ma unustan sigadustest pilti teha, kuid seekord ma ei tea miks, ma hakkasin omaette naerma ja võtsin kõigepealt kaamera kätte.

Andsin tegelikult talle kausikesega viilutatud õunatükke nagu vahel ikka, aga need vist ei kõlvanud enam niisama söömiseks. Toiduga ei rännata tõesti üldiselt meil korteris ringi, aga vahel ma siiski luban kausikesega maisinakse või puuvilju lastel ka suures toas süüa. Nüüd ma mõistan, miks ema ikka ohkas kui valge vaiba, diivani ja tugitoolid suurde tuppa ostsime. Õnneks nahktugitoolid sain kohe kenasti ja lihtsalt lapiga puhtaks, aga vaipa pidi küll küürima (mitte mina).

Mis huligaansustega teiste lapsed on hakkama saanud? Ma ei mainigi, et Eleanora sokerdas kunagi erkpunase huulepulgaga uksed, põranda, diivani ja iseenda täis. Seda ka ei maini, et alles hiljuti Lennart kooris tooreid mune köögi vaibal. Ja näiteks täna panin Lennarti lõunaunele, aga tema tuli välja ja oli vetsupotist selle potivärksendaja(?) välja kookinud. Appiiii tahaks öelda. Eks muidugi minu oma viga, aga nii kui korra selja pööran....

Huvitav küll, et laps on selline rohenäpp ja mina ei oska taimedega midagi peale hakata.
[Translate]

Ihan oikeasti. Lennart (1v 8kk) ajatteli tehdä näin. Yleensä mä unohdan kuvata tälläiset tilanteet, mutta nyt kyllä ensin nauroin ja otin kameran käteen. Nyt tajuan, että miksi äiti ihmetteli meitä kun ostettiin olohuoneseen valkoinen matto, sohva, nojatuolit. Onneksi nahkanojatuolit sain helposti puhtaaksi, mutta matto piti kyllä pestä kunnolla.

Aika ihmeellista, että lapsi on sellainen viherpeukalo kun minä taas en osa tehdä mitään kasveille.

No comments:

Post a Comment