ARHIIV

28/06/2015

"Emme, kas sul kasvab jälle tita kõhus?"/ "Äiti, kasvaako sun mahassa taas vauva?"

Sellise küsimusega tuli Eleanora eile lagedale. Patsutas kenasti mu kõhtu ja siis küsis armsalt. Vastus oli muidugi, et ei - kohe kindlasti mitte. Olen küll teadlik, et olen paari nädalaga ikka meeletult söögiisu rahuldanud... Kohe ikka väga hullult. Minu oma viga, et meie majapidamises on olnud jälle kaal mitu kuud... Siis kui vahepeal pool aastat kaalu nina ees polnud ega ma siis ei kaalunudki ennast. (Tunnistan, mõõtsin vahel huvi pärast sentimeetreid.) Megaloll harjumus ikka. Ma ei tea isegi, mis vastik vajadus sellest tekib. Igatahes kaal näitas täna juba 4,5 kg rohkem kui umbes kolm nädalat tagasi. Ämm ja vanaema(?) kindlasti rõõmustavad selle üle (tahaks kohe naerusmaili siia panna).

Ma tean, et oleks eriti nõme siin blogis hakata halama (üritan mitte) avalikult nagu oleksin meeletult juurde võtnud (sest ma tean, see pole minu jaoks maailma lõpp) kui ma pole ülekaaluline ja ma vahel ei saa ka teistest aru, kes kirjutavad samal teemal vingudes, aga seekord näete - kirjutan ise justkui samal teemal. Kuna mu laps otseselt vaatas mu kõhtu ja märkas ilmselget muutust, siis hakkasin ise ka peas juurdlema selle üle. Muidu poleks ma vist seda postitust kirjutanudki. Ma ei oska olla täiesti neutraalne kaalu koha pealt. Mis teha - olen lihtsalt naine.

(Just tuli meelde, et keegi jagas facebookis: "Armas jumal, kui sa ei suuda mind peenemaks teha, siis palun muuda kõik mu sõbrannad paksemaks!"). Teadlased on kindlaks teinud, et 90% naistest sätivad end sõbrannade nimel, seega usun, et mingil määral on alati naistevaheline võistlus täitsa olemas. Oma sõbrannadega ma võistlema ei pea, nad liiga head selleks ja me juba naerame enda erinevuste üle (Näiteks mu parim sõbranna tahtis mulle anda enda ilusaid rinnahoidjaid, aga ütles, et: "Aaahhh Liina, need on sulle ju raudselt suured!" Ja siis naersime taaskord. Mõni teine oleks ehk lausa solvunud.) Igatahes ma mäletan isegi teismeliseeast kuidas me õega peegli ees vaatasime kellel on paksem kints ja tagumik. Kas see on normaalne siis? Miks me nii tegime?

Aga miks ma siis olen ühtäkki juurde võtnud?
Võibolla sellepärast, et:

1. Kevadel polnud mul eriti isu ja nüüd tuli kõik tagant järgi
2. Olen hakanud jõusaalis käima
3. Olen tundnud korraks end liiga hästi ja arvanud, et süües saledaks
4. Ma lihtsalt söön seda, mida tahan
5. Ma ei tunne, et kõht on täis
6. Ma söön ööpäev läbi... eriti hilisõhtuti nagu varem alati
7. Keegi ei ütle veel mulle otseselt, et ma oleksin paksem
8. Ostan koju liiga palju magusat
9. Olen käinud viimasel ajal päris tihti pidus ja siis tekib mul alati hull rämpstoidu (kebabi) isu
10. Mida rohkem mõtlen, et kaal näitab rohkem, seda rohkem see muutub kinnisideeks
11. Mul peaksid hakkama varsti "naisteasjad", seega kõht ongi paistes enne neid kuulsaid päevi
12. ... Kaal valetab?

Tunnen küll, et raskem on kuidagi olla, aga kõikide arust ma peaks alati juurde võtma, seega keegi ei ütle ju midagi. Aga lapsesuu ei valeta! Ju siis olen endale kõhu ette söönud, mis siin muud. Ja nagu naistel ikka, siis on vaja vahel sellel teemal ka peatuda.

Ega see enesekindlus pole iseenesest mõistetav. See on nagu kunst, mida saab alati arendada ehk siis mul on küll kohati selliseid hetki, kus enesehinnang on laes ja siis mõnikord täiesti nullis. Ma arvan, et see on minus endas (peas) kinni, sest ma ei tunne küll, et keegi teine isik oleks mind otseselt sel teemal mõjutanud. Ja vahel on kuidagi raskem end motiveerida ja rahul olla iseendaga kui kogu maailm pubiseb ebakindlaid naisi täis ja sellele lisaks meedia tekitab ebareaalseid kujutlusi naiste välimuse kohta.

Teolt tabatud:
[Translate]

Lapsi kertoo aina totudeen, eiköhän? Eli tunnen kyllä, että on raskas olo, mutta tiedän, että nämä 4,5 kg on tullut kyllä ja ainoastaan vaan ruuasta. Kevällä minulla ei ollut erityisesti ruokahalua, ehkä sen takia syön nyt enemmän. Tai sitten käyn salilla ja tarvitsen yhä enemmän ruokaa? En tiedä. Mä en edes tunne, että vatsa on täynnä. Vaan syön ja syön. Paljon parempi oli silloin kun meillä ei ollut kotona 6 kuukautta vaaka. Mut nyt kun se on taas täällä, sitten pakostikin katson, että paljonko painan. 

Joskus minun itsetunto on tosi hyvä ja sitten toisaalta se on ihan nollassa. Mutta uskon, että se on vaan minusta kiinni, koska mielestäni kukaan muu ei ole siihen erityisesti vaikuttanut.

8 comments:

  1. Kõige ebareaalsem ja ebaausam on minu meelest see, et mõnel läheb mitu kuud enne kui 4-5kg maha saada tervislikult, teisel kulub selleks trenni ja piisava vee joomisega sama kaua kui seda sisse sõi ehk siis nädal-kaks. Mõõdulindiga ja kaaluga saan mina ka liiga hästi läbi, lausa endal ka häbi tunnistada. Mina isiklikult näiteks sinu asemel ei oleks mures selle üle, mis välja paistab, vaid see mis kõik seespool keha võib olla tänu sellele magusa söömisele. Suhkur ja liigne rasv teevad rohkem probleeme organitele, eriti kui seda jätkub pikkades ajavahemikkudes või käib see periooditi. Mul ka laps räägib, et mul olevat suur kõht, lapse suu ei valeta aga samas ei tasu seda hinge ka võtta. Peaasi, et meie oma lastele seda kaalukontrollimist ja teistega võrdlemist edasi ei anna...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, sellepärast ma salaja end kaalungi.

      Delete
  2. Kaalu teemaga võitlemine on naistele vist geneetiliselt juba kaasa antud. Ise võtsin siin vahepeal ka lühikese ajaga ikka mõnuga juurde. Nüüd kuu aega tagasi võtsin end käsile ja liitusin Erik Orgu lehega ja kaal langeb tervislikult toitudes imeväel.
    Kõige rohkem häirib mind kaalu teema juures see kui väike laps tuleb jutuga, et "emme ma olen nii paks" umbes aasta tagasi tuli mu enda plika sellise jutuga mu juurde, Ise venitas oma kintsunahka ja oli õnnetu, kust ta selle arusaama endale pähe võttis on müstika....ehk lasteaias keegi midagi mainis, teadagi, et lapsed võivad õelad olla. Sama teema on selle "mina olen ilusam kui sina" jutuga...ajab külmavärinad peale.
    Aga kui sind ennast hakkab kaalu tõusmine häirima siis saad ju nimekirjas olevaid pahasid punkte vältida (liigne magus ja hiline söömine) :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah. Lihtne öelda, raskem teostada. Magusaisuga võitlemine kestab mul vist igavesti.

      aga see on tõsi, et lapsed oskavad üksteist ikka väga õelalt kiusata kui tahavad.

      Delete
  3. Ma olen nädalaga hetkel 4 kg alla võtnud. Megalt ringi kõndinud, kuuma tõttu söögiisu pole ja kaal kukub. Samas nagu tubasem olen ja natukene rohkem näksin tuleb kõik kohe tagasi:D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sooja ilmaga ma söön liitrite kaupa neid magusaid mureleid :D ja isu on nii hea nagu jõululaupäeval :)

      Delete
  4. Naised ja kaaluteema vist ei kao kunagi, müstilisel kombel see kahaneb ja siis jälle kerkib.



    Igastahes sul on väga vedanud sõbrannadega, et nendega ''võistlema'' ei pea, mõnel on see kohe veres....

    ReplyDelete
    Replies
    1. See "jo-joilu" on jah pop teema.
      Dieetide ja imevahenditega teenitakse suuri rahasid hetkel. Mõni asi toimib ka, aga lihtsam oleks ju kogu aeg stabiilselt tervislikult elada. Miks see huvitav kuidagi nii raske tundub olevat?

      :)

      Delete