ARHIIV

26/04/2015

Nädalavahetus/ Viikonloppu

Eile oli päris soe ja ilus kevadilm ning täna hoopis täiesti sombune sügis. Hea, et ema käis eile külas ja Lennarti lõunaund valvas, sest siis ma sain rahus jooksmas käia. Panin just telefonipildid arvutisse ja vaatan siin, et olen viimasel ajal järjest rohkem endast koridoris peegli ees telefoniga pildistanud (ma ei tea isegi, mis vajadus see selline on) ja näiteks eile olin enne jooksmist justkui roosa värvipotiga üle valatud:
Kuna eelmisel nädalal oli päris tugev tuul, siis suureks üllatuseks oli osa metsarajast suletud, sest valgustused olid nii ohtlikult poolkaldu nagu kukuks kohe maha. Ma jäin seisma ja hea, et tönnima ei hakanud, ma olin nagu puuga pähe saanud ega osanud kuhugi mujale joosta. Kartsin, et eksin ära kui muud metsaringi hakkan jooksma, õnneks ei eksinud. Kokku jooksin umbes 45 minutit:
Oleme Lennartiga neljapäeva õhtust saadik kahekesi kodus olnud. Muidugi külalisi on käinud, aga mees on hetkel tütrega Eestis. Millegipärast Lennart streigib ainult minule õues käies juba mitu nädalat. See näeb välja nii, et vankris ta ei taha olla, hakkab kohe nutma ja õue minnes ei kõnni, vaid näitab oma kangekaelsust välja. Ei võta ta mul käest kinni, ei liiguta, vaid istub, nutab ja viskab pikali kuni ta mu sülle saab. Selline nägi välja meie poeskäik üleeile:
Muidugi mitu möödakäijat naersid, sest Lennart otseselt ei röökinud, vaid jonnis natukene ja nuttis, aga samas ei tulnud püsti ka. Natuke ikka ootan ja aitan püsti, aga kui ta saab aru, et sülle ei saa, siis viskab end uuesti pikali. Lõpuks emme annab järgi ja võtab sülle. Ja nii kuni järgmise korrani... Lennart tegi emmele 1:0 ja nüüd ta teabki, kuidas oma tahtmist saada. Tuleb jonnida ja õues pikali visata, küll siis millalgi ikka süles tassitakse! (Kusjuures issiga sellist trikki ei tehta, siis kõnnitakse ilusti.)

Mainisin vist mingis postituses, et mul on olnud maru külm viimasel ajal. Kraadisin ja kehatemperatuur oli isegi normaalne. Isegi sõbranna ütles reedel, et appi su käed on nii külmad! Jah, mina - vana nudist, käin nüüd toas ringi nagu vanainimene, vahepeal lausa kampsuniga. Nagu alguses kirjutasin, et teen neid selfisid nüüd, siis üks päev arvas Lennart, et aitab küll ja lükkas mind peegli eest minema:
Eile tegin kartulisalatit ja kuna ma ei oska ju väikeses koguses seda teha, siis tundub, et sööme seda veel vähemalt nädal aega. Aga vähemalt tuli maitsev. Kasutasin ainult Soome poest ostetuid asju (hapukoore asemel panin "kermaviilit").

Hetkel Lennart magab lõunaund ja mina ootan õhtut, et teine pool perekonnast juba koju jõuaks.

[Translate]

Eilen oli niin kaunis lämmin kevätsää ja tänään taas sataa vettä niin kuin syksyllä. Onneksi äiti kävi eilen hoitamassa iltapäivällä Lennartia ja minä kävin siinä aikana juoksulenkillä. Juoksin yhteensä noin 45 minuuttia.

Oleme ollut torstaista asti Lennartin kanssa kahdestaan, koska mies on tyttäreni kanssa Virossa ja he tulevat vasta tänään illalla. Onneksi meillä on kuitenkin käynyt vieraaita, että emme ole ollut koko ajan vaan kahdestaan.

Lennart on jostain syystä alkanut kiukutella minulle ulkona ollessani. Hän itkee, kunnes otan hänet syliin. Hän ei suostu istumaan kärryssä eikä suostu edes kävelemään ulkona (iskän kanssa sujuu käveleminen kyllä hienosti), Laiton kuvan, jossa hän makoilee siinä ulkona ja odottaa äitiä, että minä ottaisin hänet taas syliin. Ja niin teinkin, koska tuntui, että minulla ei ollut muita vaihtoehtoja.

No comments:

Post a Comment