ARHIIV

13/04/2015

Jooksupisik on tagasi

Hakkan vaikselt talveunest ärkama ja ma avastasin täna, et pole kordagi veel aprillikuus blogi kirjutanud. Eelnevad paar nädalat möödusid kiiremini kui tavaliselt, sest meil on jälle üle pika aja külalisi käinud. Olen paar korda isegi sõbrannadega peol jõudnud käia ja mis kõige parem - eelmine nädal alustasin jälle jooksmisega. Tegelikult olen end lihtsalt rohkem sundinud ja mõelnud, et peab tegema.

Jooksin esimene kord umbes 50 minutit ja paar päeva hiljem natuke rohkem kui tund. Pole arugi saada, et ma pole talvel end eriti liigutanud. Lihasmälu on vist ikkagi täitsa olemas. Muidugi motiveerisid mind ka uued jooksuriided ja tegelikult ootangi kuni meie metsarada täiesti ära kuivab, sest eelmisel nädalal oli seal kohati ikka väga mudane.

Mulle meeldib metsas joosta, mitte asfaldi peal kuskil keset linna. Juba sellepärast, et ma ehmatan väga kergelt iga auto ja mootorratta peale... Sellepärast ma ei kuula enam isegi muusikat samal ajal, ainult oma mõtteid. (Vanasti kuulasin joostes mingist vanast mp3-st Tina Turnerit ja Eroz Ramazottit ja muid aeglaseid laule... Ma olen vist ainuke, kellele ei meeldi tümmi ja bassiga joosta.) Lihtsamalt öeldes ma pole eriti jõusaali-tüüpi inimene. Ma ilmselt ei oskaks nende masinatega seal midagi teha ning minu tujusid arvestades, siis maksaksin võibolla mõni kuu niisama raha jõusaali. Mul käib ju pidevalt periooditi, kõik mu tegemised.. Reedel käisime me sõbrannaga koos jooksmas 1 tund 20 minutit ja siis isegi andis seda jalgades natuke tunda. Loodan, et jätkan samas vaimus.

Nüüd tegin lõhevormi (retsept on: brokoli, lõhe, porru, creme bonjour, aga seekord unustasin poest osta porrut) ja puhkan... Enne kui Lennart lõunaunest ärkab. Hetkel on siis "minu aeg".

Tundub, et kui juba kolm nädalavahetust järjest jääb mul üks öö peaaegu magamata, siis hakkab see mind ikka hirmsalt väsitama. Hea vaheldus muidugi kodusele elule, kuid ma vist ei jaksakski enam iga nädalavahetus miskit korraldada nagu vanasti. Olen ikka juba nii mugav. Isegi kodus on mu parimaks sõbraks tekk, mida vean nagu laps voodist diivanile jne, nii kui võimalus, siis pikutan. Teinekord on muidugi jälle väga tore väljas tantsimas käia.

Kodune elu on tavaline. Päev korraga. Lennart on justkui memmekamaks muutunud ja jonnib ka tihedamini kui varem. Ma ei saa aru kui kaua need alumised hambad seal igemetes pesitsevad enne kui välja tulevad ja lapsele enam valu ei tee? Lennartile meeldib hirmsalt õues käia ja pea laiali ringi joosta. Vanker tuleb meil ilmselt varsti müüki panna, sest selles ei taheta enam üldse istuda. Ausalt öeldes sunningi end laste pärast rohkem õues käima, muidu vist istukski ainult toas ja laseks kevadilmadel raisku minna. Lapsed - nemad viivadki mind edasi. Nagu öeldakse: "Kõige pikem teekond algab ühest sammust".

Nädalavahetuse selfi:

No comments:

Post a Comment