ARHIIV

03/03/2015

Viskasin lutipudeli prügikasti

Mina olen selline inimene, et kui midagi otsustan, siis tavaliselt ka nii teen. Seekord tundsin, et aeg on käes ehk lapsel on aeg pudelipiimast loobuda. Mulle hirmsalt meeldib vahel suurt koristust teha ja asjad minema visata, seekord lendas prügikasti lutipudeli komplekt. Juba seetõttu, et mul poleks võimalust järele anda. Minule endale on lihtsam teha järsk muutus, sest kui ma hakkan igas asjas järele andma, siis kardan, et laps "istub mulle pähe".

Lutipudelihari läks katki, lutipudeli lutiosa oli omadega läbi ja otsustasin, et uut ma enam ostma ei hakka. Tundsin, et need on märguanded selle kohta, et on aeg Lennartil ka pudelipiimast loobuda (mõlemad lapsed on joonud NAN piimapulbrisegusid). Ta on nüüdseks 1 aasta ja 4 kuud vana. Mäletan, et kui Eleanoral kadus omal ajal (samuti 1,5-aastaselt) lutt ära, siis ma uut ei ostnud, vaid otsustasin, et ju nii pidigi minema. Selline ma kord olen, usun vahel saatusesse.

Lõpetasin jaanuari alguses imetamise ka päeva pealt ära ja kuna Lennart pole kunagi eriline lutisõber olnud, siis ei tahtnud ma veel pudelipiima joomist piirata. Nii siis oli ta harjunud enne magama jäämist pudelist veel piima jooma. Nüüd sööb ta õhtusöögiks korralikult putru ja joob klaasist piima.

Täna ma korraks kahtlesin, et kas tegin ikka õigesti, sest Lennart on olnud nüüd kaks päeva täiesti pahur ja jonnine. Käib ringi nagu nukitsamees ja tahab mind jälle hammustada. Usun, et selle põhjuseks on hammaste tulek (alt on igemed päris paistes) või siis solvumine selle üle, et emme talle enam pudelit ei anna.

Lennart tuleb nüüd oma voodist ka ise välja. Meil on võrevoodist paar pulka puudu ja see osa on kenasti seina vastu lükatud. Lennart aga lükkab oma jalgadega voodi seinast eemale ja tuleb hopsti voodist välja. Esimene õhtu kui ta pudelit ei saanud, siis küsis voodis: "uua" (juua) ja tuli kolm korda hiljem voodist välja sõnadega: "i taa" (ei taha). Aga paitades on ta siiski nüüd suhteliselt kenasti voodis rahunenud ja siis ka magama jäänud.

Tundub, et meie väiksest beebipoisist on kasvanud juba täitsa suur laps. Näitab vaikselt oma iseloomu välja. Seekord siis selline lastejutt.

Mis vanuses teised emad on oma lapsi 
-lutist
-lutipudelist
-rinnast võõrutanud?

ja kas tasapisi või üleöö?

4 comments:

  1. Kuna pidin omal ajal tööle minema, siis said lapsed umbes 7 kuud rinda, üks natuke pikemalt siiski. Huvitav on see, et kui mul vanem tütar hoidis väga lutist ja lutipudelist kinni, siis noorem ei tahtnud seda kunagi. Lutipudelit vaja ei läinudki, jõi hoopis juba päris väikesena tassist, millel kaas peal. Lutist saime vanemaga jagu, kui see katki läks. Oli natuke kurb küll alguses, aga siis harjus varsti ära. Arvan, et see tasapisi võõrutamine ei aita, pigem päeva pealt! Nii et pea ikka vastu! Küll ta maha rahuneb! (Muidugi on rinnast võõrutamine juba sinu enda huvides aeglasemalt parem :)

    ReplyDelete
  2. Mina usun sellesse, et laps on valmis võõrutamiseks siis, kui ema on valmis, mitte vadtupidi. :) Kui ema on valmis järgi andma, ju siis polnud aeg kummagi jaoks õige. Nii ma olengi neid asju enda järgi rohkem seadnud ja pigem tasapisi. Esimese lapsega rinnast aastaselt, lutist 1a4k. Pudel oli meil väga vähe kasutuses, nii et sellest võõrutama ei pidanud. Kasutasime nokaga tassi ja paralleelselt õpetasime tavalisest tassist jooma. Kõik sujus suurema mureta.

    ReplyDelete
  3. Meil olid radikaalsed muutused päeva pealt. Kuna sündides juba laps sõi pudelist, siis rinnast võõrutamist ei olnudki. Pudelist otseselt võõrutama ei pidanud, sest öösöömine jäi täpselt 6 kuuselt ära ning päeva-aeg jõi ta nokaga tassist. Lutt kadus 1 aastaselt sellel põhjusel, et ta ei osanud veel sel hetkel öelda sõna "lutt" ja seega ei osanud ta ka selle järele otsida.

    Kui loen Lehti kommentaari, siis tundub see väga õige kuidagi, et need võõrutamised hakkaksid siis kui ema on valmis. Mida rohkem ma mõtlen, siis tegelikult nendeks hetkedeks kogusingi ennast ja valisin just selle päeva kui mul oli extra hea tuju, et ka võimalike tagajärgedega hakkama saada. Aga õnneks meie peres ei olnud nendest asjadest loobumisest kõrvalmõju, kui siis ainult seda et laps tahtis rohkem hellust ja süles olla peale luti ära võtmist.

    ReplyDelete
  4. Tütrel loobusin tutist nii, et lõikasin luti katki, esimesed päevad nuttis, et "uti katski" aga edasi juba unustas ära, pudeli sõber ei olnud eriline, seega see polnud keeruline võõrutamine. Pojal läks lutt kaduma ja enam uut ei ostnud (ta kaotas neid kokku umbes 5tk ära) :). Rinna võõrutamine pojal läks väga lihtsalt, ise võõrutas end ära, kuna tööle läksin kui poja oli 7k vana (jäi isaga koju), rinda sai veel 9. kuuni. Tüdruk sai rinda 11k ja peale seda jätsin lihtsalt ära ja oligi kõik.

    ReplyDelete