ARHIIV

09/03/2015

Vahel tahaksin olla anonüümne blogija

Vahel mõtlen, et ma julgeksin vist blogisse kirjutada palju rohkem asju kui ma ei teeks seda päris enda nime ja pildi alt. Samas uue ja anonüümse blogi kirjutamine tundub liiga väsitav ja mõttetu. Tahan siiski enda blogi edasi kirjutada, aga paraku ei raatsi ma seda ka täitsa kinniseks muuta. Las olla nagu on. Seega valin, mida kirjutan ja ehk hiljem näen, kas tegin õigesti. Ma lihtsalt ei taha (järjekordselt enda pärast) häbi tunda mõne aasta pärast, mida kirjutanud olen. Tahan lihtsalt õppida ja mäletada.

Hea uudis on see, et ma olen rohtudega enda kilpnäärme (alatalitluse) ravi hetkel normi piiridesse saanud. TSH on vähemalt hetkel normis. Teinekord kirjutan sellest ka täpsemalt. Muidugi on veel palju muid asju, mis on pooleli või lausa algstaadiumis, aga samas n.ö. segavad mu elu. Mina ise. Kes teab, see mõistab. Õnneks ma pole üksi, mis siis, et enamus aega ma tunnen end ju tegelikult päris üksikuna ning ausalt öeldes vahel mulle lausa meeldibki olla üksik. Raske seletada, aga hakkan vist juba harjuma sellega. Vahepeal on ka päevi, mil tahaks kõigile helistada ja rääkida ja hirmsalt suhelda, kuid neid päevi on viimasel ajal olnud ikka erakordselt vähe.

Kes mu blogi on kauem jälginud, siis on ehk märganud mu mõtteid ridade vahelt. Olen varemgi kajastanud enda eluperioode, mil olen väga aktiivne ja tegus ja hetk hiljem jälle väga väsinud ja kõigest eemal. Siiani olen arvanud, et see on kõigest minu iseloom, isiksus ja temperament. Võibolla osaliselt ka seda, aga mitte ainult. Tundub, et pusletükid hakkavad vaikselt kokku tulema. Hetkel on vähemalt lootust. 

Mulle tundub, et talv on juba möödas ja ausalt öeldes ma olen selle lihtsalt maha maganud. Võibolla mulle näis, et lund oli väga vähe aega... Ilmselt ma lihtsalt magasin toas. Mulle tegelikult meeldib see pime aeg. Olgugi, et kevadel  inimesed tunnevad endas rohkem energiat ja on üldiselt kauem õues. Päike ja soojus sobib mulle tegelikult ainult siis kui ma saan basseini ääres lebotada või mere ääres pikutada. (See tähendab soojamaareiside ajal, kus pole vastikuid sääski.) Ülejäänud ajal võiksin vist vabalt pimedas koopas elada. 

Hetkel olen ma täiesti unetu ja mida rohkem mõtlen kellale, siis näen kui vähe aega on mul veel jäänud magada. Ma plaanisin hakata akvaariumit puhastama, aga kardan, et see ajab lapsed üles ja seda ma kohe kindlasti ei taha. Hommikul lähme me tütrega hambaarstile ja tean juba ette, et see pole kõige meeldivam kogemus. Viimane kord kui lapsele tehti tuimestus, siis pidin hoopis mina kaks korda põrandale pikali heitma, sest mul on nõelte vastu hirmus foobia ja lihtsalt kui ma seda tuimestussüsti nägin... Oohhh jah. Olin taaskord minestamise ääre peal. Kellel pole sellist foobiat, see ilmselt ei saa minust mitte kunagi aru. Tagant järgi mõeldes oli see kindlasti koomiline ja mida küll see hambaarst võis mõelda kui patsiendi (lapse) ema lihtsalt üks hetk külmale põrandale end pikali viskas. See selleks. Elame ka homse üle.

Tunnen lausa, et kuidas mu peas üks mõte viib teiseni ja uni jääb järjest kaugemaks. Ma proovin siiski jälle uuesti. Kümnes kord panen Ipadi käest, oma silmad kinni ja proovin mitte midagi mõelda ning magama jääda. Oleks see vaid nii lihtne!

No comments:

Post a Comment