ARHIIV

11/03/2015

Kardan koeri ja kasse

Ma olen kunagi eelnevalt maininud, et kardan koeri. See tähendab tõesti seda, et ma kardan nii hullult neid, et olen ehmatades mitu korda keset autoteed jooksnud. Kasse kohtan ma harva ja need tegelased tunduvad ka kuidagi väga ettearvamatud... Olen isegi õudusunenägusid näinud kassidest ja koertest. Mulle reaalselt tundub, et kõik koerad tahavad mind hammustada (konkreetselt ära süüa) ja alati peremees ütleb, et "Minu koer ei hammusta kedagi!"

Kui ma väike olin, siis meil oli kodus valge kass Kessu. Meil oli tegelikult isegi teine kass ka kunagi hiljem. Lisaks sellele oli mul veel merisiga nimega Siku. Tegelikult oli meil õdedega igal ühel üks merisiga ja siis need paaritusid ja sündis veel merisigu juurde, aga need andsime me ära. Minu siga elas üle seitme aasta, mis on päris pikk aeg merisea jaoks. Kaks hamstrit on meil ka olnud, aga need loomad elavad kõigest paariaastaseks.

See tähendab seda, et ma pole sugugi elanud ilma koduloomata ja lihtsalt üks hetk koeri kartma hakanud. Midagi erilist pole ükski koer mulle kunagi teinud, näiteks pole keegi mind hammustanud ega midagi taolist. Seega on imelik, et mida aeg edasi, seda paanilisemalt ma neid haukuvaid tegelasi pelgan. Sama lugu kassidega. 

See on tegelikult raske ja osati ebaaus mu laste suhtes, kellele kindlasti kiisupoeg või kutsikas teeks head meelt. Seda on lihtsalt nende näost näha kui nad loomi näevad. Muidugi korteris suurte koerte pidamist ma õigeks tegelikult ei peakski, aga lihtsalt... Hetkel on meil akvaarium, aga see ei tekita meis kelleski erilisi tundeid, sest meil on seal nii tavalised kalad. Natuke kahju oli kui meie mitmeaastane suur põhjakoristaja sügisel ära suri, aga ülejäänud kalad... Need lihtsalt on. Ujuvad ja paljunevad. Muidugi minu arust on akvaariumi pidamine tunduvalt vähem vastutusrikas ja see nõuab palju vähem koristamist kui koera või kassi omades.

Olen öelnud, et mina korterisse koduloomi ei võta ja kui kunagi majja peaksime kolima, siis võite koera võtta, aga tingimusel, et peate ise tema eest hoolt kandma. Aga ära iial ütle iial eksju. Piltidel ja mitme meetri raadiuses on need loomad jah armsad, aga kui nad mulle lähenevad, siis ma juba mõtlen, et kuhu suunas peitu joosta. 

Kas ma olen ainukene inimene maa peal, kes pole koerte ja kassidega samal lainel?

3 comments:

  1. Ma kartsin kunagi ka päris korralikult mõlemaid. Ja kuigi mul endal ei olnud üleskasvades ei kassi ega koera, siis väikses kortermajas neid juba jätkus. Nüüd on meil majas lausa kaks kassi olnud ja üks koer. Esimene, kass, tekitas ikka parasjagu paanikat, ma ei julenud teda õieti süllegi võtta, teise kassi tõin aga juba ise koju :-) Koera omamine on ka pannud teistmoodi nende peale vaatama, mis ei tähenda, et ma iga võõra koeraga kohe sõbrustsma lähen, eriti kui need veel peremeheta ringi liiguvad (mida Toronto tänavatel küll haruharva näeb, küll aga näiteks Pääsküla majade vahel). Minu jaoks oli niisiis suureks abiks loomade majja tulek, aga muid näpunäiteid hirmust ülesaamiseks ei oska tuua.

    ReplyDelete
  2. Mina kasse ja väikseid koeri ei pelga. Olen olnud kahe väikse koera omanik ja hetkel on kaks kassi kodus. Kuid suuri koeri pelgan meeletult. See hirm tuli sellest kui ema võttis endale bokseri kes mind ründama hakkas, sain ikka paar korda mõnusalt pureda. Tänaval käies kui näen kasvõi rihma otsas olevat suurt koera muutun kartlikuks ja valvsaks kuigi tean, et kõik koerad ei ole ründava iseloomuga.

    Aga tore on kuulda/näha, et sul on olemine veidi paranenud.

    ReplyDelete