ARHIIV

01/02/2015

Olen veel siin

Olen paar korda üritanud blogi postitust kirjutada, kuid siis mu silmad väsivad järsku ära ja ma ei jaksa enam keskenduda ja olen mõne aja pärast täiesti unustanud, millest ma kirjutada tahtsingi. Loen postituse uuesti läbi ja kõik on ebaloogiline. Ma vaatan viimasel ajal kolm korda päevas kalendrit, et kursis olla, mis päevas ma elan. Ma olen 25-aastane, aga tunnen end nagu oleksin 80-aastane. (Kujutate ette, Ipad jooksis isegi seda postitust kirjutades korra kokku ja ma ei mäletanud enam üldse, millest ma kirjutanud olin. Seega kirjutan siia lihtsalt need mõtted, mis mulle sujuvalt pähe esimesena tulevad.)

Tahtsin öelda, et kavatsen blogi omas tempos edasi kirjutada, sest siis on hea kogemusest õppida ja teinekord on ehk teistelgi minu lugudest kasu. Võibolla poole aasta pärast vaatan suure häbiga kui saamatu ma praegu olen, aga mis teha. Hetkel on olukord selline nagu on ja ausalt öeldes suund saab olla ainult paremuse poole. Nii ma vähemalt sisestan endale... Kuigi tädile just ütlesin telefonis millalgi, et "Ma vist ei saa kunagi terveks". Terveks tähendab minu jaoks normaalseks tagasi. Aga kust mina tean, milline see normaalne mina enam olen.

Ma olen lihtsalt väga väsinud ja osaliselt on see üks mitmest sümptomist kilpnäärme alatalitluse puhul ja selle diagnoosi ma ka mõni nädal tagasi arstilt sain. Hetkel söön ravimit ja ootan vaikselt, et enesetunne paraneks. Peamiselt ootan seda, et väsimus kaoks ja et mul poleks kogu aeg külm ja mu lühimälu jälle paremini tööle hakkaks. Kirjutan teinekord täpsemalt sümptomitest (mu hädadest), mis ravimit ja kui kaua ja mis edasi saab. Kilpnäärme alatalitlus pole tegelikult mu ainus probleem, aga kõikidest asjadest ma vist siin avalikus blogis kirjutada ei julge, eks ma veel otsustan, kuhu piiri tõmban. Lastega kõik on hästi, mehega suhted head, seega elu on ilus, aga miks ma siis ei tunne kogu aeg nii?

Vahepeal arvasin, et kujutan endale probleeme ette, sest usun ise ka, et inimese peas ja mõtlemises on palju asju, mis mõjutavad meie haigusi, aga mõnes mõttes oli siiski kergenduseks see, et ma sain endale mingigi normaalse diagnoosi enda masendunud oleku üle. Usun, et see kilpnäärme jama on ikka mul pikemat aega olnud, aga seekord ma ei saanud lihtsalt enam enda tahtejõuga enda mõtteid kontrollida. Aga kui nägin jaanuari alguses jälle juuste õhenemist enda paksude juuste keskelt, siis tuli mul meelde, et raseduse ajal algas ka sellest kilpnäärme jama. Ju siis see on ikkagi eluaegne häda, mitte ainult rasedusaegne vaevus.

Jaanuar pidi jääral kõige raskem kuu olema sel aastal. See on ka ainus lause, mida ma kuskilt horoskoobist lugenud olin. Harva loen horoskoopi, aga seekord loodan, et see ka peab paika.

Ma isegi ei tea, kas see tekst on normaalselt loetav, aga vajutan siiski "avalda" nuppu, enne kui silmad kinni vajuvad ja ma siia ekraani taha magama jään. Muud ma polegi teinud kui pikali asendis hommikust õhtuni lastega aega veetnud. Olgu, paar korda käisin uisutamas ja kelgutamas, aga üldiselt see oligi kokkuvõttes kogu mu jaanuarikuu.

Positiivseteks asjadeks on see, et jätsin 7.jaanuaril päeva pealt imetamise ära ja tänu sellele Lennart magab öösiti üldiselt väga hästi. Raudselt sõnasin ära, aga no pean seda lihtsalt mainima. Ja kuna ma olen mõni päev lausa nii väsinud, et ei jaksa isegi süüa teha, siis tuleb välja, et mu mees oskab ka ju seda teha ja kusjuures palju paremini kui ma oleks osanud oodata. Ja kõige tipuks lasi ta mul nüüd kaks päeva järjest kella 12-ni magada, täiuslik ju. Aga ma olin ikka väsinud, nii, et magasin veel lõunaund ka... Mis teha.

Seniks aga head ööd, sest ma lähen nüüd jälle magama. 

3 comments:

  1. Palju jõudu sulle! Mul on kilpnäärme alatalitlus u 20 aastat. Kui saad korralikku asendusravi - mul on L-türoksiin, siis ei ole terve inimesega võrreldes mingit vahet. Tähtis on vereanalüüsis, et TSH oleks alla 4.
    Võibolla on dul lisaks ka vitamiinipuudus, pimedal ajal võiks ka D vitamiini võtta,tunneksid ennast paremini. Diagnoosi saamine on alguses shokk, aga kui hormoonide tase on rohtudega korras, hakkad ennast jälle hästi tundma.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kirjutan kunagi täpsemalt, aga sain sama ravi ja näidud ehk tsh on samuti paigast ära. Hetkel võtangi topelt annuse d-vitamiini iga päev.
      Aga kas sul vahepeal on olnud periood, mil sa ravimit pole pidanud sööma?

      Delete
    2. Alustasin 14 aastasena 25 mikrogrammiga, hetkel võtan päevas 100 mikrogrammi, ehk ühe terve tableti. Kui lapsi ootasin, oli annus vist 125. Kunagi alguses proovisin ka ilma rohuta mõnda aega, aga see ajab vaid hormoonitaseme uuesti sassi. Targem on kogu aeg rohtu võtta ja korra aastas, vajadusel sagedamini vereanalüüs teha, kus siis TSH-d ja FT4-ja kontrollitakse. Mul on see haigus pärilik, ka emal ja õel on sama. Võtan asja niimoodi, et see rohi on minu jaoks nagu hommikune vitamiini võtmine. Kui Soomes on võimalik, soovitan endokrinoloogi juurde pöörduda, tavalised perearstid ei pruugi väga pädevad olla. Kui sul on palju terviseprobleeme, võib lisaks kilpnäärmele veel midagi valesti olla. Kui paari kuu pärast parem olla pole, peaks veel uurima.

      Delete