ARHIIV

11/12/2014

Kõik jääb pooleli ehk kahe lapse ema/ Kaikki jää kesken eli kahdenlapsen äiti

Mulle tundub, et kuigi ma olen üldiselt aktiivne inimene, siis viimasel ajal on mul olnud neid laisemaid päevi ikka palju rohkem kui tegusaid. Mulle tundub, et kohe ongi käes jõulud ja ma pole detsembrikuu jooksul mitte midagi asjalikku teinud.

Paar nädalat tagasi rääkisin ma oma tädiga telefonis ja sain järsku aru, miks ma olen laisemaks muutunud. Nimelt, mulle tundub, et ma ei saa viimasel ajal mitte ühtegi asja algusest lõpuni ühe jutiga ära teha. Ja see tegelikult häirib mind, sest ma olen harjunud teistmoodi. See teadmine juba, et kui tahad midagi teha ja oled kindel, et see jääb pooleli. Absoluutselt iga kord kui ma millegagi alustan, siis tuleb midagi muud vahele. Ei tea, kas ma lihtsalt kujutan endale seda ette või nii ongi. Olgu see siis söögi valmistamine, koristamine, riietumine, meisterdamine, enda sättimine ja meikimine või midagi muud.

Varem polnud nii. Ühe lapse kõrvalt ma sellist tunnet ei mäleta (või olen unustanud?). Kui koristasin kööki, siis sain selle üldiselt tehtud. Nüüd kui ma hakkan midagi koristama, siis on väga tõenäoline, et alustatud tegevus jääb pooleli, sest vahepeal on vaja kellegi mähe vahetada või süüa anda või mõni mänguasi kätte saada või tuleb lihtsalt lapsi sülle võtta, sest kui nende vajadustele koheselt ei reageeri, siis sellele järgneb nutt, ving ja hala. Ja see jätab mind sellisesse seisu nagu meeleheitel koduperenaine. Nagu emana oleksin ma oma lapsed hüljanud, jah kümneks minutiks, et saaks nõud näiteks pesumasinasse panna. Lennarti pean ma selleks ajaks söögitooli tõstma, sest muidu ronib ta kohe masinasse. Ja tegelikult ronib ta söögitoolist ka püsti, nii, et pean pidevalt talle midagi näksimist andma ja samal ajal tola mängima kui näiteks põrandat pesen. Õnneks tolmuimejaga meeldib mõlemale lapsele tõmmata, nii, et vahel on juhtunud nii, et kui Lennartil on jonnituju, siis tõstame tolmuimeja keset tuba ja siis asjatab ta veerand tundi selle kallal. Aga see ei tähenda, et toad tolmust puhtaks saavad.

Selleks ajaks on vaja juba minna muid asju koristama või pesu kuivama panema või riideid vahetama või hoopis lastele süüa ja juua andma. Ja nii mul ongi juba nädal (kaks?) aega järjest igas toas mingi pooleli olev hunnik. Ja sellised hunnikud riivavad mu silma. Kui ma nüüd end kätte võtaks, siis saaksin kõik koristatud, aga ma ei viitsigi rabeleda, sest tean, et kogu see asi venib ja venib ja hetkel ma lõppu ei näe. Ainult, et laupäevaks pean asjad korda saama, sest meie juures on selline jõulueelne õhtusöök. Vähemalt see motiveerib. Keegi naeriski üks kord, et "meil võiks tihedamini külalised käia", sest siis ma koristavat kohe ja kiirelt.

Üks päev koristasin magamistoa ära, no enam vähem. See tähendas osaliselt seda, et ma lihtsalt tõstsin üleliigse kola (ja hilbud) edasi suurde tuppa. Meil tavaliselt neid hiigelsuuri riidehunnikuid kodus pole, kuid ma hetkel viin kirbuturule asjad müüki (esimest korda elus) ja seoses sellega pean riietele hinnad külge panema ja kõik ära sorteerima... Minu jaoks tähendab see segadust ja kui mul on näiteks üks tuba sassis, siis ma ei taha seal olla. Ma põgenen teise tuppa, kus ma ei pea endale teed "kaevama" ehk jalaga põrandalt asju laiali lükkama, et mahuks astuma. Kõigele lisaks Lennart muidugi laotas hilbuhunniku mööda elamist laiali ja ausalt öeldes sellest polnud ka eriti abi. Ma võiks isegi pildi sellest panna, aga ma ei suuda, sest häbi on.

Miks ma ei korista siis kui lapsed magavad? Sellepärast, et ma tulen sel ajal end välja elama ja kirjutama näiteks blogi või hoopis meisterdan ja teen käsitööd, tihti hoopis pikutan. Õhtul kui lapsed magavad, siis ma ei taha kohe koristama hakata, sest mulle tundub ju, et seda ma päev otsa tegingi. Mis siis, et pooleli jäi ja teinekord isegi ei alustanud. Ja teistel ma ka eriti ei luba koristada. Ma ei leia muidu asju üles ja pealegi ma tahangi kõike ise teha. Tean jah, minu oma viga.

Mu sõbranna ütles üks kord hästi: "Laste järelt koristamine on nagu võistlus. Ja nemad alati võidavad...".

Jah, mulle meeldib koristada ja sorteerida asju, kuid siis kui ma saan seda rahus teha näiteks kaks tundi järjest, ilma vahele segamisteta. Aga vahet pole, ega see segadus ei hammusta mind, ainult natuke häirib. 

[Translate]

Minun mielestä olen ollut yleensä aktiivinen ihminen, mutta viime aikoina on ollut jotenkin niitä laiskoja päiviä paljon enemmän kun muuten. Joulut lähestyy ja mä en ole tehnyt joulukuussa vielä yhtään mitään merkittävä.

Minusta tuntuu, että viime aikoina en pysty tekemään mitään alusta loppuun saakka. Puhuin pari viikko sitten tätin kanssa puhelimessa ja sitten tajusin, miksi mä olen jotenkin niin laiska viime aikana. Sen takia, etä en edes viitsi aloittaa mitään siivomista, koska tieto siitä, että se jää kuitenkin kesken...

Yhden lapsen kanssa en muista, että olisi ollut tälläistä. Nyt jotenkin tunnen, että en tee mitään muuta kuin vaan yritän saada jotain aikaseksi ja sitten on kuitenkin kaikki tekemättä. Jos täytyy laittaa astiat tiskikoneseen, sitten Lennart istuu syöttötuolissa, koska muuten hän kiipeilee heti koneseen. Samaan aikaan täytyy viihdyttää häntä ja leikkiä pelleä ja antaa koko ajan jotain naposteltava, muuten kän kiipeilee syöttötuolista pois. 

Ensimmäistä kertaa elämässäni laitan tavaroita kirpputorille myyntiin ja sen takia on jotenkin tosi paljon vaatteita ja kaikenlaista tavaraa joka huonessa. Siivosin makkarin, mutta se tarkoitti, että nostin kaiken olohuoneseen. Lennart levitti kaikki vaatteet pitkin asuntoa ja suoraan sanottuna se ei hirveästi auttanut. Minu häiritsee tälläinen kaaos, mitä en jaksaa edes tehdä alusta loppuun, koska tiedän, että siinä välissä täytyy tehdä ruoka, vaihtaa vaippaa, siivota lasten huonetta, käydä kaupassa jne. 

Onneksi minun motivaatio on se, että lauantaina tulevat vieraat meille kylään, viettämään vähän kuin pikkujoulua. Meillä on sellainen jouluateria. Joskus joku sanoi, että "meillä pitäisi käydä useimmin vieraaita" sitten mä siivoan nopeasti.

Miksi en siivoa sitten kun lapset nukkuvat? Jostain syystä haluan olla vaan rauhassa tai kirjoittaa blogia tai tehdä jotain muuta. Minusta tuntuu, että olisin siivonut jo koko päivän, vaiikka joskus en edes aloittanut.

Mun ystävä sanoi joskus, että "Siivoaminen on kuin kilpailu ja lapset aina voittavat".

Kyllä mä tykkään siivoamisesta, mutta sitten kun saan tehdä sitä rauhassa ja vaikka kaksi tuntia ilman keskeytyksiä. Mutta ihan sama, eihän se pikku kaaos minua pure, se vaan häiritsee minua vähäsen.

2 comments:

  1. Nii tuttav tunne. Ma ei mäletagi enam millal rahulikult koristatud sai, nüüdseks olen nii palju arenenud, et teen kõike jooksu pealt nt kui wc käin siis tõmban kiiresti ka tolmu seal ära, järgmine kord pesen kiiruga põranda jne ja kogu see süsteem käib niimoodi kogu elamises. Enamus päevadest on selline tunne, et hommikul lööd luugid lahti ja hakkad koristama ning õhtul magama minnes teed veel viimaseid toimetusi, sellele vaatamata näeb elamine segamini välja. Aga eks need ole need laste omamise rõõmud, lohutada saab end vaid sellega, et ajaga läheb kergemaks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. On selliseid päevi, mil ma ei pööra sellistele asjadele eriti tähelepanu, kuid siis teine päev märkan, et appi jälle ma jooksen köögi ja teiste tubade vahet ja isegi toit on mitmeid kordi tänu sellele täiesti unustatud...

      Viimati mõni päev tagasi tundsin kärsahaisu ja ennäe imet, mustad piparkoogid ahjus.

      Delete