ARHIIV

27/10/2014

Jutupaus/ Juttutuokio

Nädalavahetusel hakkasime vaikselt juba Lennarti esimest suurt sünnipäeva tähistama. Me ei pea tegelikult ühte suurt pidu, vaid meil käibki selle nädala jooksul peaaegu iga päev keegi külas. Nii ongi hea, sest siis saab kõigiga rahulikumalt maha istuda ja rääkida.

Lennart on mitu ööd suhteliselt rahutult maganud, seoses sellega jonnis ta terve esimene päev kui meil (laup.-pühap.) külalised olid. Alguses arvasin, et võõrastab, aga tegelikult võivad tal tulla ka järgmised hambad, sest tal on hetkel neid kõigest neli (kaks hammast üleval ja kaks all).

Ja tegelikult ma olen ise ka natuke uimane olnud, võibolla seoses kella keeramisega. Kuigi ma ei saa aru, kuidas see tund aega nii väsitav organismile küll olla võiks. Ehk pimedus teeb oma töö. Aga kunagi mu tädi pööras ka sellele tähelepanu, et minul on alati väga suur väsimus pööripäevade ajal tekkinud (tegelikult pigem just kevadeti).

Täna tuli postiluugist sisse esimene jõululeht lastele. Eleaora kohe hakkas unistama, et mida küll jõuluvana võiks talle tuua. Nii tore, et ta jõuluvana usub. Ei teagi kui kaua veel see päkapikutrall meil kestab, peaks enne seda ikka põhja pool ka ära käima, ikka päris Jõuluvanal külas.

Aga nädalavahetusest veel nii palju, et isa tõi mulle ilusad lilled:

[Translate]

Viikonloppuna juhlittiin jo vähäsen Lennartin ensimmäistä suurta synytmäpäiväjuhla. Itse asiassa oikea synttäripäivä on vasta torstaina, mutta meillä käy melkein joka päivä vieraat ja sitten juhlitaankin sitä melkein koko viikko. Mutta näin onkin parempi, koska sitten pysytytään keskustelemaan rauhassa.

Lennart on viime päivinä nukkunut aika levottomasti, en tiedä mistä se johtuu. Aluksi ajattelin, että ehkä se vierastaa vieraaita, mutta ehkä hänelle on tulossa kuitenkin lisää hampaita, koska hänellä on niitä vasta neljä.

Itse asiassa olen itsekin vähän väsyneempi ollut. En usko, että se kellojen siirtäminen vaikuttaa kehoon näin paljon, mutta ehkä se silti on näin.

Kuvassa ovat kukat, mitkä isä toi minulle viikonloppuna.

No comments:

Post a Comment