ARHIIV

25/09/2014

Kes mina olen ja kust ma tulen?/ Kuka minä olen ja mistä mä tulen?

Kirjutan seekord endast lähemalt:

Olen hetkel 25-aastane naine, elan Soomes oma kahe lapsega kodust elu. Kolisin siia juba ammu (rohkem kui seitse aastat tagasi), sest mu ema ja õed olid tookord Soome elama tulnud. Olen alati olnud selline domineeriv kõige vanem õde, juht ja ekstravert inimene. (Võid siin testi teha, et näha kas oled introvert või ekstravert.)

Eestis elasin ma Tartus (ning kunagi lapsepõlves hoopis mõned aastad Tabiveres). Olin aktiivne õpilane, mul oli mitu harrastust ja kunagi ei osanud ma olla koha peal ja niisama vaikselt istuda. Ikka oli vaja jutustada, itsitada ja midagi teha.

Põhikoolis ja keskkoolis käisin ma Tartus, kuid Treffneris ma enam 12.-klassi ei läinudki, vaid kolisingi hoopis tol suvel 18-aastaselt Soome. (Paljud kindlasti arvavad, et oleksin võinud üritada ikka viimase aasta seal koolis ära käia, aga ausalt öeldes ma ei tea siiani, kas sellel oleks isegi erilist mõtet olnud. Ja need, kes mind tunnevad, teavad, et kui mina juba kord midagi otsustan, siis sellist jäärapead naljalt ümber ei veena.) Mäletan veel seda, et paljud imestasid, et kuidas ma Treffnerisse sisse sain, sest ma polnud kunagi viitsinud õppida täielikult viitele. Aga see ei tähendanud, et ma ei oleks midagi osanud. Viitsimist jäi ju siis tol ajal väheseks.

Ega see keskkoolis veedetud kaks aastat mu hiilgeeaeg just polnudki, sest ma olin teismeline ja mind huvitas kõik muu kui tuupimine või raamatute lugemine. Kuid elu läks edasi ja Soomes läksin ma hiljem (kui Eleanora sai kaheaastaseks) uuesti kooli ja õppisin siinseks kasvatajaks. Seekord oli motivatsioon palju suurem ja kooli lõpetasin ma maksimum hinnetega. Mõni võibolla arvab lihtsalt, et Soome koolisüsteem ongi nii lihtne.. Aga oma klassis olin ma siin siiski ainuke välismaallane. Seega tean, et kui ma midagi tahan, siis olen selleks ka võimeline.

Kui aus olla, siis Tartus Hugo Treffneri koolis humanitaarklassis õppimine sai mulle tähendusrikkaks pigem sellepärast, et kohtusin seal Tambetiga. Alati mu parim sõber, klassivend... Ja nüüd siis mu tulevane abikaasa!

Tartus lõpetasin ma veel Tartu 2. muusikakooli klaveri erialal ja harrastustest parimad mälestused on veel võistlustantsust. Tantsisin klubis Teemant. Praegu on mul ka kodus digitaalklaver (mitte süntesaator), mida vahepeal mängin, kuid viimasel ajal kahe lapse kõrvalt, sellist rahulikku hetke klaveri harjutamiseks ja süvenemiseks eriti pole (ja kui on, siis ma tihti pikutan). Eleanorale olen õpetanud heliredelit ja kolmkõla klaveril mängima ja loodan ka tulevikus tema tahtmist ja uudishimu klaverimängu vastu ära kasutada.

Olen alati olnud selline inimene, kel teistega koos olles on nalja nabani ja teistelgi on kõht kõveras. Olgugi, et olen suhteliselt otsekohene, siis tihti räägin ma lihtsalt kõike humoorikalt. Tegelikult olen enda ümber hoidnudki neid inimesi, kes seda sorti huumorit ja üleüldse mind mõistavad. Ma arvan, et minuga on lihtne suhelda, sest ma võin rääkida ja kuulata kõigest, minu jaoks pole tabu teemasid - ja kui on, siis mulle meeldibki nende üle arutleda. Pean end selliseks avameelseks ja sotsiaalseks inimeseks.

Mu elus on olnud palju tähtsaid sündmusi, kuid kahjuks mahutab see endasse ka väga traumeerivaid üleelamisi ja endaga ummikus olemist. Eks kõigil inimestel on olnud elus raskeid aegu. Tänaseks on minust kujunenud natukene vähem rõõmus inimene, ometi nalja mõistev ja heal päeval elurõõmsa olekuga, kuid mõnel teisel tavalisel päeval võibolla ka natuke endassetõmbunud, kurb ja depressiivne isiksus. Elu ja kogemused voolivad meid kui plastiliini... Ja eks ma ka lihtsalt üritan õppida elust.

Soomes olen endale palju uusi tuttavaid ja sõpru leidnud. Enamus on eestlased ja siis on meil alati juttu pikemaks ajaks. Muidugi ei ole ma ka suhtlemist lõpetanud enda heade Eesti sõbrannadega, aga see on tegelikult lihtne, sest mul ongi ainult paar väga head sõbrannat. Õnneks mu kõige parim sõbranna kolis ka Soome, kuigi näeme me ikkagi harva. Mina olen nii koduinimene, et laste kõrvalt ei viitsi viimasel ajal kuhugi minna (eriti kui üks on veel öösiti minu küljes kinni).

Mina olen selle põhimõttega, et võin hea meelega kodus olla, sest tööd jõuab veel terve elu teha. Ametilt olen ma hetkel kasvataja, aga otseselt tööl polegi eriti käinud. (Pikapäevarühmas olin 9 kuud enne esimese lapse sündi.) Tegelikult tahaksin ma algklassiõpetajaks kunagi õppida, aga eks näis, kas nii ka teen.

Kasvatajana olen kõikidest praktikakohtadest (koolis oli viis praktikat) saanud tagasisidesid, iga kord on rõhutatud kui rahulik ja kannatlik ma lastega töödates olen olnud. Kõik, kes mind tunnevad võibolla imestavad praegu seda lugedes, aga tegelikult selline ongi minu ameti-mina. (Miks ma küll tavaelus kärsitu ja kannatamatu olen?) Aga ma tean, miks soome keeles töödates on lihtsam rahulik olla. Sest kõik, mis ma ütlen, siis pean ma kaks korda läbi mõtlema (eesti keelest tõlkima peas soome keelde). Mõtleks vaid eestikeelsed lausedki nii hästi läbi, enne kui suu lahti teen!

Kokkuvõtteks lisan ma veel, et olen üldiselt aktiivne ja tegus inimene. Kui ma midagi tahan, siis ajan asja kas või ise korda (tavaliselt). Lastega kodus olemine on võibolla mind väsitanud selle võrra, et ma tahaks kodus puhata ja väljaski ei viitsi enam eriti käia (viimati käisin maikuus sõbranna sünnipäeval). Teisalt ei maga beebi veel nii hästi, et ma kuskil mujal enda vabalt ja rahulikult tunda suudaksin. Ning kuna talle ei meeldi absoluutselt vankris istuda, siis meie ellu ei mahu praegu pikad jalutuskäigud ega ka ettevõtmised kaugemale eriti kui kodu lähiümbrusesse.

Kuidas ma siis puhkan või enda närvipingeid maandan? Ma ei teagi, tasa ma igatahes ei suuda kaua olla. Kui mind miski ikka sügavalt häirib, siis endasse ma seda eriti koguda ei oska, vähemalt mitte pikaajaliselt. Varem olen käinud vahelduva eduga jooksmas, aga hetkel on see väga unarusse jäänud. Hetkel on kuidagi palju pulmaasju korraldada vaja. Varsti uue hooga... Pulmadeks tippvormi?

Võibolla viie aasta pärast saan ma siia kirjutisse uusi omadusi enda kohta kirjutada. (Näiteks vähem tühiste asjade pärast närvitsemist, vähem muretsemist ja tegutsemist, rohkem puhkamist ja endaga tegelemist...) Seniks jätan selle postituse endale mälestuseks siia blogisse.

Skännisin mõned pildid sellest, kuidas ma suureks kasvasin:

Ilmselgelt pole ma kunagi hommikuinimene olnud:

Üks kord olin ma kooli peol tuhkatriinu:

Tordised juuksed:

Klaveri õppeaasta sai vist läbi, et tunnistuse olen saanud:

Minu merisiga Siku:

Lõpetasin üheksanda klassi:

Kunagi Pariisis:

Siis kui ma viimasel raseduskuul (Eleanorat oodates) juuksed lühikeseks lõikasin ja endaga maru rahul olin ning seepeale kõik teised hakkasid mind lohutama, et ärgu ma muretsegu, küll need juuksed tagasi kasvavad!:

Lennartit oodates:

Selline on minu lugu lühidalt.


[Translate]

Kirjoitan itsestäni, kuka mina olen:

Olen hetkellä 25-vuotias nainen, olen kahden lapsen kotiäiti. Asun Suomess, muutin tänne jo yli seitsemän vuotta sitten, koska mun siskot ja äiti olit tullut tänne asumaan.

Virossa asuin mä Tartossa, kävin siellä peruskoulun ja myös lukion. Mutta viimeisenä vuodena muutin pois Suomeen ja lukio jäi kesken. (Tiedän, että monet ihmiset eivät ymmärtää, että miksi en voinut jatkaa koulua, mutta en ole varma, että olisiko se hyödyntänyt minua.) Lukion aikana olin teini eikä minua kiinnostanut opiskelu. Jatkoin kuitenkin myöhemmin opiskeluja Suomessa. Suoraan sanottua ne kaksi lukiovuotta olit merkittäviä minulle, koska tavasin silloin Tambetin. Aina minun paras kaveri, luokkakaveri... Ja nyt minun tuleva aviomies!

Tartossa valmistuin musiikkikoulusta (perustutkinto seitsemän vuotta). Soitin piano. Harrastuksista on minulle vielä tärkeä muisto kilpailutanssista, mitä harrastin seitsemän vuotta. Nykyjään minulla on kotona digitaalipiano (eikä syntesaattori) ja soitan sillä harvemmin.

Olen aina ollut sellainen ihminen, kenen kanssa on helppo puhua kaikesta. Minulla on usein hausa ja niin on muillakin. Suomessa olen saanut paljon uusia tuttavuuksia, useammat heistä ovat kuitenkin virolaiset, mutta minulla on myös monet hyvät suomalaisetkin kaverit.

Suomessa opiskelin lastenohjaajaksi, mutta en ole vielä ollut töissa kun vaan harjoittelun aikana. Minun ammatti-minä on rauhallinen ja kärsivällinen henkilö, päinvastoin kun mä olen yksyityiselämässä. Mutta tiedän, mistä se johtuu. Kun puhun suomea, sitten minä aina mietin kaksi kertaa, mitä aion sanoa (tulkitsen viron kielen suomen kieleksi päässäni). Jos minä vaan puhuisin viron kieltä myös niin, että aina ajattelen ensin ja sitten vasta sanon!

Olen hyvällä mielellläni kotona kotiäiti, koska minun ajatus on se, että töitä ehtii tehdä koko elämää. Itseasiassa haluaisin opiskella itseäni alakoulunopettajaksi, mutta saa nähdä menenkö opiskelemaan vielä vai ei.

Yhteenvedon kirjoitan vielä sen, että yleensä olen aktiivinen ja sosiaalinen ihminen. Olen aina ollut iloinen ihminen. Nykyjään joskus on huonompia päiviä ja joskus parempia. Minun elämässäni on ollut paljon tärkeitä tapahtumia, mutta valitettavasti elämääni mahtuu myös monia traumaattisia asioita, jotka ovat jättänyt minulle syvän jäljen. Elämä ja kokemukset ovat kuin muovailuvaha, jotka muuttavat meidät...

Välillä käyn juoksulenkillä ja saan siitä myös hyvän mielen, mutta viime aikoina en ole jotenkin vaan ehtinyt mennä. Ehkä sitten keväällä, hyvä kunto häihin...?

Ehkä viiden vuoden kuluttua voin lisätä tähän tekstiin uusia ominaisuuksia itsestäni, mutta nyt jätän tämän kirjoitukseni itselleni muistoksi tänne blogiin.

No comments:

Post a Comment