ARHIIV

03/08/2014

Jutupaus

Avastasin, et veedan viimasel ajal kuidagi palju aega siin blogides. Ometi märkasin, et mul on veel palju palju asju lõpuni kirjutada. Lihtsalt ideid on nii palju. Nimelt mustandeid on kokku hetkel 88!

Jah, mul on kombeks peas asju arutada ja siis need mõtted siia bloggerisse kirjutada. Õnneks ma olen juba niivõrd tark, et kõike mõtteid mustvalgelt avalikkuse ette ei too. Kes teab, ehk on nii parem. 

Teinekord on lihtsalt hea variant oma pead tühjendada ja asjad hoopis kirja panna. Kuigi varem mul tegelikult sellist kommet polnud. Siis lihtsalt õiendasin ja kurnasin oma jutuga teisi.

Olen tähele pannud, et ma olen vist oma sõprusringis peaaegu ainuke ema, kes kavatseb veel koju jääda. Pealegi teistel on juba suuremad lapsed ka. Enamik sõbrannasid, kes elavad lähedal, lähevad ise sügisest kooli. Kõik on nii erinevates elu etappides. Mina juba käisin vahepeal siin koolis.

Igal ühel on kiire elu, omad huvid, omad sihid. Ja siis jääb kuidagi järjest vähem aega töö, kooli või laste kõrvalt näha oma sõpru. Ja nii nad kaovadki, tasapisi su lähedalt. Mõni on eemal, aga samas alati olemas. Kas või telefonikõne kaugusel.

Vahest tahan rahu. Tahan vaikust, ei jaksagi sotsialiseeruda ja kõike jutte kõikidega arutada. Aga teinekord avastan, et ma olengi üksi. Keegi kuhugi tulla ei saa ja kedagi pole kutsuda kah. See on see elu kui kolid teise riiki. Aga samas... Mida aeg edasi, seda vähem tuttavaid tegelikult endale tahan. Mulle piisab praegu täiesti enda sõpradest, olgugi, et nad on hõivatud ka oma elu elamisega. Nii ka mina. Ajaliselt ei ole võimalik alati kohtuda, siis kui tahaksime. Ja ma ei tea miks, aga hetkel tahan ma lihtsalt olla...

Mulle meeldiks elada jälle kõrvuti oma õega, et iga kord kui tahtmine tuleb, siis saab korra läbi astuda. Ja siis jälle õhtuti jalutamas käia ning kõik jutud ära rääkida. (Vahest me rääkisime nii palju, et pidime lausa puhkama ja seejärel tund aega jalutasime vaikuses.)

Praegu ma saangi ennast blogi kaudu rohkem nagu maandada. Jooksmas ma pole viitsinud käia. Söön ainult šokolaade ja ootan, et trennivaim jälle külla tuleks. 

Ma olen niisama kodune. Mulle täitsa meeldib päevarütm. Teinekord jah võib tunduda päev natuke üksluine ja selline tunne, et pole midagi teinud. Legodega mängimine ei läheks justkui arvesse. Kuid see laste eest hoolitsemine on peamine. Siis on juba tehtud palju.

Vahepeal märkan, et mu elu muutub justkui sekundi pealt. Tõeline naine - sada emotsiooni päevas! Ei tea, kas nutta või naerda ja siis teengi mõlemat.

Palju asju on mõtlemises kinni. Kui ärkan hommikul ja taipan, et oi kui väsinud ma olen ja mõtlen, et täna küll midagi erilist ei jaksa teha. Siis nii ongi. Aga kui tahan tegus olla, siis mõtlen ka vastavalt. Aga iga hommik ei jaksa ennast positiivsele lainele sätestada. Ma pole eriline hommikuinimene... Kes teab, see teab.

Inimene on iseenda peremees. Täiesti tõsi. Ja eelnev vädal oli selline keskmine nädal: sai natuke koristatud, süüa tehtud, lastega mängitud ja õues oldud. Ja nii see mööduski.




No comments:

Post a Comment